Mersude vedamise teel käib taaskasutusega remont

Vilja Kohler
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maanteeameti tellimusel põhjalikult remonditaval Põlva-Karisilla maantee ühel lõigul võeti üles põlevkivituhast ja liivast koosnev aluskiht, mis näeb välja nagu betoon. See vana aluskiht on nüüd purustatult tee põhi, veidi kamakaid leidub ka tee ääres.
Maanteeameti tellimusel põhjalikult remonditaval Põlva-Karisilla maantee ühel lõigul võeti üles põlevkivituhast ja liivast koosnev aluskiht, mis näeb välja nagu betoon. See vana aluskiht on nüüd purustatult tee põhi, veidi kamakaid leidub ka tee ääres. Foto: Margus Ansu

Paljud autojuhid, kes suve teises pooles Põlvast Värska ja Koidula piiripunkti poole sõites selle maantee ühel lõigul remondi tõttu kiiruse maha võtsid, olid üllatunud, kui nägid, kuidas tee betoonpõhja suure masinaga purustati.

Mis see siis olgu, korralik betoon võetakse üles, samas räägitakse üha rohkem Eestisse betoonteede ehitamisest, kurjustasid mõned kohalikud. Nüüdki, kus kirjade järgi Põlva-Karisilla maanteel on põhjalikult remonditaval Soohara-Niitsiku lõigul suures osas juba uus asfalt peal, on tee ääres mõnes kohas näha betoonitükke. 

Põlevkivituhk ja liiv 

«See pole seal päris klassikaline betoon,» selgitas maanteeameti lõuna regiooni ehitusosakonna juhataja Oleg Lužetski. Teeinseneri keeles on tegu tee põhja tuhkbetoonstabiliseeritud kihiga. 

Lihtsamalt öeldes võeti Põlva-Värska tee ligi 16-kilomeetriselt lõigult Soohara ja Niitsiku vahel üles põlevkivituhast ja liivast kokku pressitud tugev aluskiht. Põlevkivituhast ja liivast teede põhju tehti Eestis 1980. aastatel palju, eriti just Virumaale, kus tuhamäed olid lähedal. Tartu lähistel oli selline teepõhi näiteks ülikoolilinnast Võrru viiva tee alguses. 

Võhikule tundub siiski imelik, miks silma järgi tugev teepõhi üles võeti. Seda enam, et see on tähtis transiittee, kus iga päev sõidab Koidula piiripunkti ja Venemaa poole palju rekasid, nende hulgas ka treilerite kaupa uhiuusi Mercedeseid vedavaid autosid. 

Põlevkivituhast ja liivast teede põhju tehti Eestis 1980. aastatel palju, eriti just Virumaale, kus tuhamäed olid lähedal.

Põhjus on selles, et paraku on tuhkbetoonstabiliseeritud kihil meie heitliku kliima tõttu oma puudused. «Temperatuuride kõikumise tõttu vajab betoonist alus mängimisruumi, sest tsemendisisaldus on liiga suur ning nii tekivad maanteele põikipraod,» põhjendas Oleg Lužetski. Viimastest pole puudust ka 1980. aastatel põlevkivituhast ja liivast põhja saanud Põlva-Värska teel. 

Samas ei läinud ega lähe nõukogude ajal tehtud kõva töö ja kulutus sel riigiteel vett vedama. «Tuhkbetoonaluse lasime purustada killustikuks ning sellest sai tee uus stabiliseeritud põhi,» ütles Oleg Lužetski. Selle peale läks uus killustikukiht, mis kaeti remonditavalt lõigult üles võetud asfaldi freespuruga. 

Järgmine samm stabiliseerimistööde käigus oli tsemendi ja bituumeni lisamine ja lõpptulemusena saavutati uus kompleksstabiliseeritud kiht, mis kaeti või veel kaetakse kahe uue asfaldikihiga.

«Nii saame vana materjali ära kasutades ehitada tugeva aluse ja vajaliku kandevõimega tee,» selgitas Oleg Lužetski. «Samuti on selline remont odavam: kasutame ära kohaliku materjali ega pea sinna palju uut täitematerjali vedama.» 

Töö jätkub

Põlva-Värska maantee Soohara-Niitsiku lõigu ning sellele lõigule jääva Reo silla põhjalik remont maksab koos tööde järelevalvega ligi 6,8 miljonit eurot. Teetööd algasid seal aprillis ja lepingu järgi peaks kõnealune lõik remonditud saama 13 kuuga. Reo sild saab kava järgi valmis tänavu detsembris. 

Põlva-Karisilla tee põhjalik remont jätkub praeguse kava järgi 2019. aastal, siis uuendatakse maantee Värska-poolne ots. Praegu tehakse tee Põlva-Soohara lõigu remondiprojekti. 

Foto: Graafika: Artur Kuus
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles