/nginx/o/2017/10/24/7246321t1h7d48.jpg)
Perekondlik võõrandumine, moslemite radikaliseerumine, sotsiaalmeedias vohav nartsissism, hikikomori Euroopa moodi, ultraortodokssete juutide igapäevaelu, ebatraditsiooniline armastuskolmnurk – selliseid teemasid käsitlevad Pimedate Ööde filmifestivalil võistlevad debüütfilmid.
Kokku on täna välja kuulutatud debüütfilmide võistluskavas 16 linateost, millest nelja puhul on tegu maailma- ja 12 puhul rahvusvahelise esilinastusega.
PÖFFi juhi Tiina Loki sõnul torkab tänavuse võistluse puhul silma autorite küpsus, mis puudutab nii teemakäsitlust, üldistusvõimet kui ka filmi kui terviku tunnetust. «Ei ole ehk sellist nooruslikku uljust, mille arvele oleks võimalik kirjutada nii mõnigi tehniline viga, samas on võistlusprogramm tervikuna teinud kahe eelmise aastaga võrreldes kindlasti kvaliteedihüppe.»
Aga rahulikum ja tasasem on Loki hinnangul ka kogu tänavune filmiaasta. «Kui mullu läbisid filme sellised sotsiaalselt teravad teemad nagu põgenikud või majanduskriis, siis tänavu on selleks lähisuhted, põlvkondlike erinevuste ületamine, teineteiseleidmine ja andestamine,» ütles PÖFFi juht.
Geograafiliselt on tänavuses võistluskavas esindatud Lääne-, Ida- ja Põhja-Euroopa, Ladina-Ameerika, Lähis- ja Kaug-Ida ning Lõuna-Aasia. Žanriliselt valitseb ülekaalukalt draama, mille kõrvale toovad vaheldust enamasti musta alatooniga komöödiad.
Noorim lavastaja on 27-aastane venelanna Ksenija Zujeva ja vanim 42-aastane brasiillane Daniel Rezende, kes on filmi „Jumala linn” monteerijana kandideerinud ka Oscarile. Lühifilmide eest on võitnud kõige nimekamate festivalide preemiaid flaam Kristof Hoornaert ja albaanlanna Blerta Zeqiri. Naisrežissöör on kokku viiel linateosel.
Mitteingliskeelse filmi Oscari kandidaadiks on esitatud Brasiilia film «Bingo».
Kõiki võistluskava filme esitlevad Tallinnas nende autorid isiklikult.
Debüütfilmide võistluskava piletid on müügil alates tänasest.
PÖFF leiab tänavu aset 17. novembrist 3. detsembrini.
«Bingo» (Brasiilia)
Brasiiliast tuleb suurepäraseid komöödiaid nagu Vändrast saelaudu. See siin jutustab mehest maski taga – pornonäitlejana alustanud Augustost, kellest sai 1980ndatel miljonite Brasiilia laste lemmik, anonüümne telekloun Bingo. Tema tõus populaarsuse tippu, langemine sügavale põhja ja lõpuks eneseleidmine evangeelse jutlustajana meenutab sõitu Ameerika mägedel. Põhineb tõsielulool. Brasiilia esitus mitteingliskeelse filmi Oscarile.
«Päikeselõõsas» (Prantsusmaa-Portugal)
Nõnda meisterliku psühholoogilise ainekäsitluseni jõuavad debütandid harva. Portugali lõõskava päikese all keset imekaunist loodust avaneb tasapisi ühe perekonna haav, mille on hinge jätnud aastaid tagasi samas juhtunud tragöödia. Kuueaastased punapäised kaksikud, kes selles õdedest autorite filmis mängivad, vääriksid parima naispeaosatäitja tiitlit ükskõik millisel festivalil.
«Jumalaga, taat!» (Jaapan)
Matuste üle enamasti nalja ei heideta. See musta komöödia sugemetega Jaapani draama võtab seda aga teha. Haruno suure suguvõsa pea ootamatu lahkumine toob üle pika aja kokku mitu põlvkonda sugulasi, kes pole sugugi kõiges ühel meelel või ei saa põlvkondlike erinevuste tõttu teineteisest lihtsalt aru. Vallandub hulk korraga koomilisi ja traagilisi situatsioone.
«Tuhat võimalust kirjeldada vihma» (Saksamaa)
Hikikomori Euroopa moodi. 18-aastane noormees, keda me filmi jooksul kordagi ei näe, sulgeb end teadmata põhjusel nädalateks oma tuppa, viies isa, ema ja õe meeleheite äärele. Siinpool ust aset leidev kurbmäng, lootusetu soov luua pojaga kontakti kujutab endast seni toiminud, aga tasapisi kokkuvariseva sotsiaalse struktuuri metafoori. Ehe ja noortepärane, väga aktuaalne film.
«Buddha.mov» (India)
Film, millest selle peategelane, India tuntud kriketimängija Buddhadev teeks justkui oma sotsiaalmeediapostituse – hoolikalt konstrueeritud enesekuvandi osa. Lastes sellel puiklemata sündida, kutsub selle huvitava linateose autor mõtisklema tänapäeva ühiskonnas valitseva nartsissismi ja sotsiaalmeediahulluse üle. Tõeliselt otsinguline film, mis segab žanre ja hägustab dokumentaalsuse ning fiktsiooni piire.
«Metsikus» (Belgia)
Brüsselit peetakse radikaalse islami Mekaks Euroopas. Seda enam on hinnatav ühe alles debütandist režissööri pöördumine selle äärmiselt aktuaalse ja samas nõudliku teema poole. Äsja vanglast vabanenud Ben otsib oma kohta ühiskonnas, mis ei taha teda omaks võtta, sattudes üha enam islamistliku jutlustaja mõju alla. Psühholoogiliselt täpne film näitab, kuidas radikaliseerumine võib inimlikus plaanis aset leida, mis põhjused selleni viivad. Aga see on ka liigutav lugu isa ja poja taaslähenemisest pärast pikka lahusolekut, osutades, kuidas emotsionaalne side lähedastega võib mõjutada ka kõige lootusetumaid protsesse.
«Omaksed» (Venemaa)
Midagi peab nende perekondadega lahti olema. Andrei Zvjagintsev kõigepealt ja nüüd 27-aastane Ksenija Zujeva – kaks eri vanuses Vene autorit teevad korraga filmi armastuse nappusest või suisa puudumisest kõige lähedasemate inimeste vahel, perekondlikust võõrandumisest, suutmatusest või tahtmatusest üksteist mõista. Venemaa tänavuste kõige huvitavamate debüütide hulka kuuluv film, mis näitab ühe perekonna kaudu, kuidas terve ühiskond jalgel kõigub.
«Autojuht» (Iisrael-Prantsusmaa)
Harva, kui on võimalik heita pilk ultraortodokssete juutide igapäevaellu. Nende keskuseks olevas Bnei Braki linnas teenib üks isa elatist sellega, et sõidutab almusepalujaid ukselt uksele, varustades neid nutuste lugudega, mis peaksid avama rikaste juutide rahakotirauad. See on südamlik film isa ja tütre teineteiseleidmisest pärast valusat minevikutraumat. Tasub vaatamist ainuüksi eksootilise tegevuspaiga pärast.
«Kajakas» (Türgi)
Tragikomöödia, mille pealispinna all hõõgub vana konflikt lääne progressiivsuse ja ida konservatiivsuse vahel. Yakup elab koos endast tunduvalt noorema naise Medihaga argipäevaselt halli ja igavat elu, kui nende juurde saabub vabameelne abielupaar, kes äratab Medihas üles allasurutud unistused. Põnevaid kokkupuutepunkte leiavad ka kõik Tšehhovi näitemängu austajad.
«Salajane koostisaine» (Makedoonia-Kreeka)
Sotsiaalse alltekstiga must komöödia. Vagunitehases töötav poeg leiab rongist paki marihunaanat ja küpsetab sellest kooki, et leevendada vähihaige isa valusid. Teda hakatakse pidama imeravitsejaks. Makedoonia kauboikapitalismi teravmeelne kriitika.
«Neurootiliselt meelerahu otsides» (Brasiilia)
Kui otsite värvikirevat ja energiast pulbitsevat komöödiat, on see meelelahutustööstuse satiir õige film õigel kohal. Miljonite fännide imetlusobjekt, teleekraanilt tuntud näitleja Kika K üritab välja tulla teda vaevavast eksistentsiaalsest kriisist. Väga atraktiivne naispeaosatäitmine Tatá Werneckilt, keda Brasiilias kutsutakse suisa komöödiakuningannaks. Tõeline eksootika.
«Suve lapsed» (Island-Norra)
Südamlik lugu õest ja vennast, kes saadetakse pärast vanemate lahkuminekut suveks maale lastekodusse, et et ema jalad alla saaks. Paraku venib sunnitud lahusolek pikemaks, kui lapsed seda oodanud oleks. Guðrún Ragnarsdóttiri autobiograafiline lugu annab iga oma rakuga tunda, kui suur on lapse igatsus tõelise kodu järele ja kui ülekohtune on seda kelleltki ära võtta.
«Ülestõusmine» (Belgia)
Noormees tapab metsas teadmata põhjusel oma kaaslase ja satub põgenedes erakliku vanamehe juurde. Flandriast pärit režissööri film on intrigeeriv vastus maailmas vohavale vägivallale. Ajatu mõistujutt, mis mõjub väga nüüdisaegselt. Autor on enesele juba nime teinud lühifilmidega, mida on näidatud paljudel nimekatel festivalidel, sealhulgas PÖFFi alafestivalil «Sleepwalkers».
«Leitsak pärast vihma» (Costa Rica)
Lausa erakordne, kuidas meeslavastaja avab siin naise hingeelu ja näitab tema tundemaailma. 30-aastane Julia üritab taastada emotsionaalset tasakaalu pärast ebaõnnestunud kooselu ja nurisünnitust. Lihtne ja väga loomulik, justkui iseenesest voolav eneseotsingu lugu mitte väga tavapärasest filmiriigist. Suurepärane roll Milena Picadolt.
«Kodu» (Lõuna-Korea)
Harva, kui verinoorel lavastajal õnnestub sügavuti sisse elada lapse maailma.«Kodu» autoril on see õnnestunud. Lugu üksi jäänud 12-aastasest poisist, kes igatseb üle kõige maailmas kodu ja sellega kaasneva inimliku soojuse järele. Film, mis kriibib hinge.
«Abielu» (Kosovo-Albaania)
Kosovo sõjast on kuulnud ilmselt kõik, aga Kosovo filmikunstist? Bekim ja Anita hakkavad abielluma, kui ootamatult ilmub välja Bekimi parim sõber Nol. See on tugev draama, mille keskmes on ebatraditsiooniline armastuskolmnurk. Naislavastaja Blerta Zeqiri lühifilm «Tagasitulek» võitis mõni aasta tagasi ka nimeka Sundance´i festivali auhinna.