Tarun Gidwani: mis värvi on sinu rass? (9)

Tarun Gidwani
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tarun Gidwani
Tarun Gidwani Foto: Erakogu

Füüsilised omadused nagu nahavärvus, mida peame rassi defineerivaks tunnuseks, ei ole inimeste mitmekesisuse hindamiseks kuidagi sobiv näitaja, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tarun Gidwani.

Inglise keeles on olemas selline väljend nagu skin deep («nahasügavune» eesti keeles), mis tähendab pinnapealsust. Meie arusaama rassikategooriatest võib päris mitmes mõttes just selle fraasiga kokku võtta. Peamiselt keskendutakse ju pindmisele – nahavärvile – ja mõnikord ka mõnele muule füüsilisele tunnusele, näiteks juuksetekstuurile.

Loomulikult on need tähelepanekud olnud aluseks vankumatutele puhaste ja ebapuhaste rasside kvalifikatsioonisüsteemidele. Teisest küljest on aga geneetika viimastel aastatel seda ideed pidevalt uuristanud. Eelneval nädalal sai vana dogma lausa tõelise põntsu.

Lõuna-Aafrika põliselanikud trotsivad apartheidi rassiseadusi, reisides valgetele mõeldud vagunis, 1. september 1952
Lõuna-Aafrika põliselanikud trotsivad apartheidi rassiseadusi, reisides valgetele mõeldud vagunis, 1. september 1952 Foto: Scanpix

Nimelt avaldasid eelmisel nädalal Pennsylvania ülikooli teadurid eesotsas Sarah Tishkoffiga siiani kõige põhjalikuma uurimuse pigmentatsioonis osalevate geenide kohta. Viimase sõna genoomitehnoloogia võimaldab nüüd väga lihtsalt uurida tuhandete inimeste geneetilist koodi.

Uurimismeeskond proovis tuvastada geene, mis on seotud nahavärviga, uurides enam kui tuhande inimese DNAd kaheteistkümnest etnilisest grupist Botswanas, Tansaanias ja Etioopias. Nad leidsid kaheksa geeni, mis on 29 protsendi ulatuses vastutavad nahavärvi erinevuste eest. Jah, 29 protsenti on genoomikamaailmas suur asi!

Sani naine – Botswana põliselanik
Sani naine – Botswana põliselanik Foto: Scanpix

Uus uurimus väidab, et mõni Lõuna-Aasia geenivariatsioon ja ka osa heleda naha geenidest võib pärineda Aafrikas elanud inimestelt.

Teadustöö annab tõestust sellest, et meie evolutsioonilugu muutub aina keerulisemaks, ent see keerukus on imeilus. See näitab, et nahavärv on üks selline aspekt meie pärinemisest, millest teame veel nii vähe. Saab üha selgemaks, et isegi inimeste pinnapealsete väliste tunnuste mitmekesisuse taga on mittelineaarne, ebaselge, täiesti segamini aetud minevik, mille avastamiseni on meil pikk tee.

Põnevam ja keerulisem geneetiline lugu

Oleme nendest geenidest juba mõnda aega teadnud, aga need teadmised keskendusid geenide rollile eurooplaste geneetilises koodis, heledamates nahatoonide uurimisele. Kahtlemata on Aafrika uurimistulemuste muutlikkus üllatav. Mida siis teadsime siiani?

Euroopas elanud kütt-korilaste populatsioonidel oli 8000 aastat tagasi tume nahk, heledanahalisi ja sinisilmseid mutatsioone on leitud Rootsis 7700 aastat vanadest jäänustest. Teadsime, et heledat nahka seostatakse külmemas kliimas elamisega, sest kehal on vaja toota piisavalt D-vitamiini ja nii edasi.

Tishkoffi Aafrika rahvaste seas tehtud uurimus toob välja aga palju põnevama ja keerulisema geneetilise loo. Geenivariatsioonid heleda naha värvi jaoks esinevad nii eurooplastel kui ka Botswanas elanud küttidel.

Nimelt, selle DNA juured näivad ulatuvat 900 000 aasta kaugusele. See tähendab, et see geenilõik oli olemas juba rohkem kui pool miljonit aastat enne esimese homo sapiens'i, minu ja sinu, ilmumist. Need geenimutatsioonid esinesid isegi neandertallastel, kellest meie liik lahknes umbes 600 000 aastat tagasi. Neandertallastel endal oli ilmselt hulk eri nahavärvi geene, mõni neist oli tumeda-, mõni heledanahaline.

Rekonstruktsioon neandertali mehest ja naisest
Rekonstruktsioon neandertali mehest ja naisest Foto: Scanpix

Mõte on ilmselgelt selles, et inimeste nahavärv on üks võimalikest skaaladest lõputus mutatsioonide ahelas.

Loomulikult on olemas selged välised erinevused, aga füüsilised omadused nagu nahavärvus, mida peame rassi defineerivaks tunnuseks, ei ole inimeste mitmekesisuse hindamiseks kuidagi sobiv näitaja.

Tishkoff ütles The New York Timesile, et tema uurimus «heidab kõrvale rassi bioloogilise kontseptsiooni». Räägime «mustadest» kui rassist, et viidata tumedanahalistele inimestele, kellel on otsesed Aafrika esivanemad. Geeniuuringud näitavad, et teadusmaailmas on sellisel alusel inimeste kategoriseerimine mõttetu, uus nahavärvuse uurimus ainult tõestab seda. Aafrika-siseselt on geneetilise mitmekesisuse pilt äärmiselt kirju, erinäoline, põnev ja vaimustav.

Protsess laboriuuringus
Protsess laboriuuringus Foto: Scanpix

«Paljusid geene ja geenivariante, mis on seotud nahavärvusega, ei pruugi leiduda väljaspool Aafrikat, sest need ei ole piisavalt suure muutlikkusega,» rääkis Tishkoff. «Aafrikat iseloomustab nii suur mitmekesisus, mida ei hinnata tihti piisavalt. Ei ole olemas sellist asja nagu Aafrika rass. Näitame, et nahavärvus varieerub Aafrika mandril tohutult, et kujunemisprotsess alles käib.»

Halb uudis valgetele paremäärmuslastele

Uurimusel on ka teine oluline sõnum. See pakub välja hüpoteesi, et inimeste eellaste nahk ei olnud mitte tugeva, vaid keskmise pigmenteeritusega. Tegu oli pigem heledanahaliste kui tumedanahaliste olenditega.

«Kui šimpansil karv maha ajada, selguks, et tema nahk on hele,» mainib Tishkoff, «seega on loogiline, et tänapäeva inimese eelkäija nahatoon oli suhteliselt hele. On tõenäoline, et meil oli vaja tumedamat nahka, kui kadus meie keha kattev karv ja kolisime metsadest avatud savannidesse. Nii heleda kui ka tumeda naha variatsioonid on isegi viimaste aastatuhandete aastate jooksul edasi arenenud. Mis veel olulisem, enamikul juhtudest kerkisid esile heleda nahaga seostuvad geenitüübid just Aafrikas.»

Mõtlev šimpans
Mõtlev šimpans Foto: Scanpix

See on halb uudis niinimetatud valgetele äärmusrühmitustele, mis tõlgendavad ja kasutavad geeniuuringute tulemusi vääralt. Jedidah Carlson Michigani ülikoolist väidab, et «kuna arvatakse, et visuaalselt eristatavad tunnused tänapäeva eurooplastel, näiteks hele nahavärv, on välja kujunenud Euroopa rahvaste genotüübis, tähistavad need tunnused valgeäärmuslaste arvates suuremat intelligentsust».

Uurimus tuletab meile meelde, et «hele pigmentatsioon ja ilmselt ka teised «euroopalikud» tunnused ei ole ainuomased eurooplastele. Erinevad inimpopulatsioonid on üksteisega vabalt paljunenud nii kaua, kui oleme liigina eksisteerinud».

Neonatsi rühmitused «löövad tihti lärmi väära väite ümber, et aafriklased on eurooplastest geneetiliselt sarnasemad meie eellastest hominiididele – ja need uurimustulemused keeravad kõik pahupidi,» selgitab Carlson. Võttes arvesse nahapigmente mõjutavad geene, võib vastupidi väita, et «eurooplased on tõenäoliselt geneetiliselt inimahvidele sarnasemad».

Valge paremäärmuslane
Valge paremäärmuslane Foto: Scanpix

Ent tundub, et inimesed ei suuda eriti mõelda pikas perspektiivis. Meil on komme end samastada nendega, kes on meie lähedal nii ajas kui ka ruumis, ning seejärel väärkasutada teadust nende soovmõtete kinnituseks.

Arusaam, et geneetiline ajalugu saab tõestada kellegi kultuurilise identiteedi puhtust, on fundamentaalselt väär. Rassilise puhtuse ja üleoleku kinnitamine geneetika abil ei saa olla kunagi tulemuslik. Isegi nahavärvi puhul ei ole ühtegi inimest, kes oleks läbi ja lõhki puhas.

Kasutatud materjal:

http://www.iflscience.com/plants-and-animals/the-genetics-of-skin-color-challenge-what-we-know-about-race/

http://www.the-scientist.com/?articles.view/articleNo/50630/title/Study-Illuminates-Genetics-of-Skin-Color/

http://www.rogerebert.com/scanners/apes-and-allegories-what-is-the-meaning-of-this

https://www.salon.com/2017/10/18/how-genetics-undermines-scientific-arguments-for-racism/

https://www.theatlantic.com/science/archive/2017/10/a-brief-history-of-the-genes-that-color-our-skin/542694/

https://www.sciencedaily.com/releases/2017/10/171012143324.htm

http://www.sciencemag.org/news/2017/10/new-gene-variants-reveal-evolution-human-skin-color

https://www.nytimes.com/2017/10/12/science/skin-color-race.html


Tarun Gidwani on pärit Indiast. Praegu elab ja töötab ta Tallinnas. Ta on õppinud Arendusuuringute Instituudis Suurbritannias ja lõpetanud Tartu Ülikoolis magistriõpingud filosoofias.

Kommentaarid (9)
Copy
Tagasi üles