Ants Tooming: eestlaste kultuurrahvaks tõusmine on reformatsiooni vili

Ants Tooming Foto: Margus Ansu

Reformatsiooni viljaks on meie kirjakeele väljakujunemine Piibli maakeelde tõlkimise toel. Selle suurteose kättesaadavust oma emakeeles on andnud aluse eestluse tekkimisele ja püsimisele. Seda on põhjust meenutada tänasel usupuhastuspühal, mis märgib 500 aasta möödumist reformatsiooni algusest.

Martin Luther kinnitas 31. oktoobril 1517 Wittenbergi lossikiriku uksele 95 teesi, millega ta osutas tookordsetele vildakustele ja pühakirja õpetustest kõrvalekalletele kirikus. Teesid sisaldasid ideid kiriku reformimiseks ja mõtteid sellest, kuidas pühakirja sõnumit inimestele lähemale viia. Sellest õpetuslikust algatusest vallandus suur muudatuste aeg Euroopas ja kogu maailmas.

Usupuhastuslaine jõudis Eesti ja Liivimaa aladele aastatel 1523 ja 1524. 

Muudatustest on tulenenud palju head ja kasulikku, aga ka palju segadust ja rahutust. Siinsete alade rahvastele on reformatsiooni kõige olulisem tulem rahvuste sünd, enesemääramine, vabanemine ning rahvusriikide teke.

Piibli pinnalt on võrsunud meie tänapäevane keel, kultuurilised ja eetilised sisemised hoiakud, rahvuse sünd ning riigi rajamine.

Täna, usupuhastuspühal, pühitseb kirik reformatsiooni alguse 500. aastaringi täitumist. Suuremad ja pidulikumad ühised jumalateenistused peetakse Tallinnas ja Tartus. Tartu Peetri kirikusse kogunevad kell 12 südapäeval Lõuna-Eesti luterlike koguduste esindajad. Jumalateenistusel teenivad Eesti Lõuna piirkonna piiskop, Tartu, Valga ja Võru praostkondade praostid, koguduste õpetajad, kirikumuusikud ja Tartu luterliku Peetri kooli lastekoor.

Tallinna toomkirikus peetakse teenistus õhtul kell 18. Sellel teenistusel osalevad vaimulikud ja koguduste saadikud üle Eesti.

Jumalateenistustele on kutsutud kohalike omavalitsuste ja asutuste esindajad ning kiriku partnerid.

Reformatsiooni 500. aasta tähistamine juhatati sisse ühise oikumeenilise kontserdi-jumalateenistusega Tallinna Oleviste kirikus juba mullu 9. oktoobril. Reformatsiooniaasta avateenistusel osalesid kõikide Eesti kristlike konfessioonide esindajad kõige kõrgemal tasemel.

Aasta jooksul on korraldatud väga suurel hulgal kõikvõimalikke ettevõtmisi ja pühitsustalitusi, temaatiliste väljaannete esitlusi ning konverentse üle Eesti. Olulisem märk, mis sellest viiesajandast reformatsiooniaastast tulevastele põlvedele nähtavaks ja ka maitstavaks meenutuseks jääb, on kirikuaedadesse, parkidesse, kooliõuedele ja paljudesse teistesse kohtadesse istutatud üle 500 õunapuu.

Õunapuude istutamise üleskutse tegi Eesti evangeelse luterliku kiriku (EELK) peapiiskop Urmas Viilma mullu suvel, toetudes usupuhastuse algataja ning reformatsioonile tõuke andja Martin Lutheri väidetavalt öeldud lausele küsimuse peale: kui homme tuleks maailma lõpp, siis mida ta täna teeks? Luther vastanud: «Kui ka teaksin, et homme on maailma lõpp, istutaksin täna veel õunapuu».

Üleskutset on rõõmuga järgitud. Viimase reformatsiooniaasta õunapuu Eestis istutavad Tartu luterliku Peetri kooli õpilased täna, pärast Tartu Peetri kirikus peetud suure püha teenistust.

Õunapuu istutatakse Peetri kiriku aeda, Narva maantee ja Puiestee tänava nurgale, otse Eesti esimese üldlaulupeo mälestuskivi platsi vastu.

Reformatsiooni mälestuspuu istutamine sellesse äärmiselt sümboolsesse paika on tähiseks sellele, et meie, eestlaste kultuurrahvaks tõusmine on reformatsiooni vili.

Silmapaistvaim ja kogu maailmas kõlapinda leidnud kultuuriline mälestusmärk meie seotusest Lutheri algatusega ongi seesama kirikukooride ühisettevõtmisena sündinud laulupidude traditsioon, selle püsimajäämine ning rahvuse ühistunnetuse eesrinnas olemine.

Reformatsiooniaasta üks tähtsündmusi oli ka Eesti evangeelse luterliku kiriku 100. aastapäeva tähistamine. EELK, vaba rahvakiriku sünd 1917. aastal oli oluliseks tähiseks Eesti iseseisvumise teel.

Luterlik kirik koondas 20. sajandi alguskümnenditel suuremat osa maarahvast – ligi 90 protsenti elanikest. Rahvuslikul pinnal luterliku kiriku kehtestamine, sakslikust kirikukorrast eemaldumine ja iseseisvumine olid märgiliseks ja kinnitavaks tähiseks Eesti omariikluse väljakuulutamisel.

Nüüd, sada aastat hiljem, ei ühenda EELK küll kogu rahvast, kuid kiriku kaudu loodud vaimne ühendatus on siiski märgatav ja püsiv. 

Möödunud maikuu viimasel nädalalõpul alustati EELK sajanda aastapäeva tähistamise pidustusi Kolga-Jaanis, sealse koguduse kunagise tunnustatud hingekarjase, rahvusliku suurmehe ja iseseisva riigi ning kiriku ideede sõnastaja Villem Reimani haual. «On aegu ja olusid ilmas, kus väljahüütud vekslid vaid verega on võimalik välja lunastada ja minu tundmuse järele on see aeg nüüd kätte jõudnud,» oli Reimani viimane oluline ja rahvast kinnitav hüüatus enne tema varast igavikku lahkumist 1917. aasta maikuu lõpupäevil. 

«Kolga-Jaani kirikuõpetaja Villem Reiman on Eesti kultuuriloole põhja pannud. Tema on meie rahva minevikku teaduslikult valgustades ühtlasi meie silmi tuleviku jaoks selgitanud. Ta on meid ajalooliselt mõtlema õpetanud,» ütles oma eeskuju, mentori ja õpetaja kohta Reimanit oma ideaaleeskujuks pidanud teine olulisim eesti rahva suurmees Jaan Tõnisson. 

Selle aasta maikuu 25. päeva ilusal õhtul süüdati kõikidel Eesti surnuaedadel küünlad kõikide luterliku kiriku õpetajate, koguduste vaimulike ja rahva hingehoidjate kalmudel. Ainuüksi Tartu Raadi surnuaial puhkab ligi 40 kirikuõpetajat.

Päev hiljem jätkati Toomemäel pärgade asetamisega Villem Reimani monumendi jalamile. Pärgade asetajaiks olid kiriku poolt peapiiskop Urmas Viilma koos peapiiskop emeeritus Andres Põderiga ning Villem Reimani Kolleegium.

Järgnes Tartu Pauluse kiriku ruumes kaks päeva väldanud konverents. Peeti pühalik peajumalateenistus ja teisel päeval Tartu linnapea vastuvõtt. Oli ülev ja pühalik nädalalõpp, mis kulmineerus pühapäevase aastapäeva jumalateenistustega kõikides Eesti kogudustes.

EELK 100. aastapäeval andis Eesti Post välja postmargi, millel kujutatud Keila teederistmikul asunud suur ja pilkupüüdev usupuhastaja Martin Lutheri ausammas. See ausammas ei olnud Keilasse püstitatud niisama, vaid see oli märgiline tähistus reformatsiooni ja usupuhastuse jõudmisel Maarjamaale.

Eesti rahvas hindas seda ausammast kõrgelt. Monumendi hävitas nõukogude võim.

Mis on reformatsiooni viljad meie rahvale tänapäeval?

Viljadeks on meie kirjakeele väljakujunemine tänu kirjasõna kättesaadavaks tegemisele Piibli tõlkimisel maakeelde. Täismahuline Põhja-Eesti murdes Piibel ilmus 1739. aastal.

Selle suurteose kättesaadavust eesti rahvale oma emakeeles tuleb pidada suureks Issanda imeteoks ja see väärtraamat on andnud aluse eestluse tekkimisele ja püsimisele.

Piibli pinnalt on võrsunud meie tänapäeva keel, kultuurilised ja eetilised sisemised hoiakud, rahvuse sünd ning riigi rajamine. Midagi olulisemat sellele lisada ei ole, sest sellesse tõdemusse on otseselt põimitud kõik eestlaseks või rahvuseks olemise ja jäämise alused.

Tänapäeva eestlase vaimse aluse rajas «kuldne rootsi aeg» Liivi sõja ja Põhjasõja vahelisel perioodil. Pärast Eesti alade allutamist Vene tsaaririigile säilitati siinses regioonis Balti eriõigus, mille vundament oli luterlik kirik.

Teistsuguse lahenduse või otsuse tulemit me ei oska tänapäeval arvata. Vaadates aga teiste soome-ugri sugu rahvaste käekäiku Venemaa aladel, võime teha teatud järeldused.

Järelduste lihtsaim sõnastus on: maarahvas on säilitanud oma keele ja kultuuri, maarahvas on teostanud iseseisva Eesti riigi. Minu hinnangul on see meie jaoks kõige suurem reformatsiooni vili. Hinnakem seda kõrgelt ja püsigem selles teadmises.