/nginx/o/2017/03/15/6450847t1h3fa3.jpg)
Peame mõistma, et ühiskonna üldine turvalisus on habras. Üks inimene saab meie turvatunde pikaks ajaks kõikuma lüüa. Seda näitas ka tänane traagiline juhtum Tallinnas Vabaduse väljakul, kirjutab Sergei Metlev (abipolitseinik, Vabaerakonna liige).
Sergei Metlev tulistamisest Tallinnas: au ja tunnustus julgetele ja professionaalsetele politseinikele (2)
31. oktoober 2017, 18:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinnas Vabaduse väljakul toimunud noarünnak politseinike vastu, mis lõppes kahjuks ründaja tulistamisega, sisendab ühelt poolt usku, et meie korrakaitsejõud suudavad ohtlikke kallaletunge avalikus kohas kiiresti tõrjuda, kuid samas tõstatab tõsise küsimuse, kas Eesti ühiskonna liikmed on ikka valmis vaimselt ja oma oskuste poolest sellises olukorras õigesti tegutsema ja ohtusid aegsasti märkama.
See oli vaid aja küsimus, kahjuks.
Vaadates mujal toimunud noarünnakuid, sõltumata kurjategija päritolust ja motiivist, tekib jõuetuse tunne – isegi parim politseijõud ei suuda sajaprotsendiliselt ennetada seda.
Üks tasakaalutu isik. Ei suhtle kellegiga eriti. Vaimsest häirest või muust tugevast hingelisest erutusest tekib impulss minna linna keskväljakule. Noad käes.
Kuna igale tänavale ei saa paigutada politseipatrulli, siis – kulub üks minut kõne tegemiseks hädaabinumbrile 112, läheb veidi aega patrullide kohale suunamisele ja aega nende saabumiseks. Selles olukorras loeb iga sekund elu ja tervise vastu.
Ma ei taha külvata paanikat – meie ühiskonnas on, nagu igas teises ühiskonnas, tasakaalust väljas inimesi, kes ei pruugi mitte kunagi teisele inimesele liiga teha, kuid on ka süngeid erandeid, nagu saime täna teada. Siiski mõnda asja on kindlasti vaja rõhutada ja üle korrata, kuigi õnneks seekord keegi isikule vastu jalutanud möödakäijatest ei saanud viga.
Mis on oluline taoliste olukordadega toimetulemiseks?
Esiteks – tuleb toetada politseid. Loomulikult on oluline politseiametnike õiguspärane ja mõõdukas käitumine, mille eesmärgiks on ohu tõrjumine minimaalselt kahju tekitades.
Samas on tähtis ka see, et politseinikud tunnevad ühiskonna tuge ning Eesti rahvast teenides ja kaitstes ei saa osaks ebaõiglasest sõimulaviinist (kahjuks ka selle juhtumi põhjal, kus video ei lase kahelda politseinike käitumise õigsuses, olen täheldanud väga alatuid kommentaare politsei suhtes).
Juhtunu on asjaosalistele väga raske ja jätab oma jälje. Loodan, et Kesklinna politseijaoskonna politseinikud saavad edukalt jätkata oma teenistust.
Korrakaitsja peab teadma, et kaitstes ühiskonna turvalisust äärmusliku vahendiga, on tal kindel tagala. Igas mõttes – psühholoogilises, organisatsiooni-siseses, sotsiaalses ja majanduslikus. Siis võime olla kindlad, et tulevikus, kui oht on suur ja vajalik on käituda otsustavalt, ei löö politsei kodanike elusid ja tervist päästes kõhklema.
/nginx/o/2017/08/02/6951319t1hcfb5.jpg)
Teiseks – peame mõistma, et ühiskonna üldine turvalisus on habras. Üks inimene saab meie turvatunde pikaks ajaks kõikuma lüüa.
Ei tasu olla ignorantne. Kui teie majas või laiemalt kogukonnas elab inimesi, kellel on vägivaldsed kalduvused või tõsine huvi vägivaldse äärmusluse vastu, siis sellest tasub politseile teada anda. Isegi siis, kui kõik on lõpuks korras, on väga hea, kui sellist infot saab kontrollida, veendumaks, et tegu pole reaalse ohuga.
Ja lihtsalt – olgem abivalmid ja empaatilisemad, kui keegi on hädas ja ägestunud mõne raske elulise olukorra tagajärjel. Ühiskonnas, kus inimene jääb elu halastamatute hammasrataste vahele ega saa abi, on vägivaldsus kindlasti tõsisem probleem kui hoolivas ja kokkukuuluvas ühiskonnas. Meie tervishoiu- ja sotsiaalkaitsesüsteemil on siin väga tähtis ülesanne.
/nginx/o/2017/10/31/7269413t1h1952.jpg)
Kolmandaks – tuleb õppida käituma taolises kriisiolukorras rahulikult ja ennast liigselt ohtu seadmata.
Olen kuulnud mõttest viia koolide õppekavva tsiviilkaitse, mis annab baasoskusi kriisis toimetulemiseks – alates loodusõnnetusest, lõpetades (terroristliku) äkkrünnaku ja sõjaga. Väga hea mõte.
Kui rääkida aga reaalsest olukorrast, siis kuldreegel on see, et relvastatud ja etteennustamatu käitumisega isikule rutakalt vastu astuda ei tohi. Selleks on vaja oskusi, teadmisi ja varustust. Politsei on kõige pädevam.
Seega on oluline teatada politseile juhtunust võimalikult kiiresti ja suhelda häirekeskusega rahulikult, sest see võimaldab abi kiiresti ja täpselt kohale saata. Informatsioon isiku omaduste, relvastuse, tegevuse ja liikumise kohta on kriitilise tähtsusega.
Kui keegi on sattumas paanika tõttu ohtu või on ohutsoonis, siis tuleb püüda inimesi sealt eemale juhatada, kui see on vähegi võimalik. Osutada esmaabi, kui keegi on viga saanud. Kui on langetatud otsus siiski ründajale vastu astuda, siis tuleb arvestada sellega, et rünnaku tõrjumine peab olema proportsionaalne ründe ohtlikkusele ega tohi ületada hädakaitse piire.
Lõpetuseks – au ja tunnustus julgetele ja professionaalsetele Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna patrullpolitseinikele, kes riskisid oma eludega selle nimel, et meie lapsed jõuaks turvaliselt kooli, täiskasvanud tööle ja et turistid saaksid rahulikult nautida meie ilusat pealinna.
Sügav ja siiras kaastunne hukkunu lähedastele.
Hoidkem üksteist!