Kuidas Pärnumaal seksuaalpedagoogikat juurutati

Olaf Esna
, bibliofiil
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sellest Kogerman-Männik-Mahlsteini loodusõpetuse õpikust ühtluskoolile on sigimine üldse välja jäetud.
Sellest Kogerman-Männik-Mahlsteini loodusõpetuse õpikust ühtluskoolile on sigimine üldse välja jäetud. Foto: Olaf Esna erakogu

Enamikku (heteroseksuaale) külmaks jättev kooseluseaduse rakendamise ja tühistamise ümber käiv mudamaadlus riigikogus tuletas meelde, et minevikuski on ühtteist muigama panevat tehtud. Näiteks juurutati möödunud sajandi kahekümnendatel koolides seksuaalpedagoogikat.

Noore vabariigi koolinõunikud käisid ridamisi välismaal koolidega tutvumas ja kooliuuendusteks ideid otsimas. Inspiratsiooni ammutati nii Berliinist kui Viinist, kus oli ametlikult kehtestatud töökool. Kõige selle tagajärjel tekkis meie õpetajate seas arvamine, nagu oleksime Euroopast kaugele maha jäänud. Töökool, ühtluskool, näitlik õppeviis, manuaalne tegevus ja muud märksõnad täitsid kongresse ning õpetajate päevi.

Saksamaa kaudu tuli Eestisse seksuaalpedagoogika, mis seisis 1919. aasta õppekavades kuuenda klassi loodusõpetuses. Puudus aga lähem seletus, mida selle sõna all mõista ja kuidas ainet algkoolis anda. Küsimusele pidid vastuse leidma õpikute koostajad ja pedagoogid, kusjuures iga õpetaja võis sellest omamoodi aru saada.

Saksamaal oli möödunud sajandi algul tekkinud tugev opositsioon kurejuttudele. Vastased selgitasid, et lapsi ei tohi petta ja neile peab maast madalast lapse sünni kohta puhast tõtt rääkima. Paraku ei nõudnud sellist lähenemist õpetajad, vaid naisõiguslased, vabaarmastuse misjonärid, vasakpoolsed erakonnad ja igasugused ühiskondliku elu reformijad, kaasatud oli mõni arstki. Lapse fantaasiat ja muinasjutumaailma nad ei tunnistanud, vaid kõik nõudsid tõtt.

Saksamaa kaudu tuli Eestisse seksuaalpedagoogika ja see sõna seisis 1919. aasta õppekavades kuuenda klassi loodusõpetuses.

Eestis sellisel kujul seksuaalpedagoogikat kaua ei viljeldud. Tallinnas kooliuuenduse päevadel, millest võttis osa rida välismaa kasvatusteadlasi ja koolireformijaid, küsiti nõu, kuidas seksuaalõpet algkoolis anda. Sellel alal põhjapanevaid töid avaldanud loodusteadlane Walter Schönischen selgitas, et koolides pole vaja seksuaalpedagoogikat, kui loodusõpetusega on lood korras.

Inimene on imetaja ja tema järglaste saamine on samasugune kui muudel imetajatel. Niimoodi kadus seksuaalpedagoogika õppekavadest, kuigi seda prooviti veel hiljem uuesti kavva võtta. Sellest kooliuuenduse lapsehaigusest saadi kiiresti jagu.

Kui sõna “seksuaalpedagoogika” oli algkooli õppekavas olemas, tekkisid Pärnumaal komplikatsioonid. Näiteks kaebas Halliste kuueklassilise algkooli juhataja 1921. aasta suvel, et tema järgmisel õppeaastal loodusõpetust kuuendas klassis enda peale võtta ei taha ja seda ei soovivat teha ükski õpetaja. Nimelt oli koolis kasutusele võetud kirjastuse Loodus välja antud õpik “Elav loodus”, mille autor Männik-Mahlsten ja kus inimese sigitamist oli kirjeldatud nii naturalistlikult, et õpetajal oli häbi laste ees seista. Koolinõunikud tutvusid õpikuga ja leidsid, et see oli kirja pandud lausa Émile Zola jälgedes. Koolivalitsus soovitas koolijuhatajal see peatükk õpikust vahele jätta.

Pärnumaa koolinõunik Juhan Tõõtsi.
Pärnumaa koolinõunik Juhan Tõõtsi. Foto: Olaf Esna erakogu

Järgmine intsident juhtus Tõstamaa kandis. Koolinõunik Juhan Tõõtsi revideeris Tõstamaa piirkonna koole ja ühes koolis olid lapsevanemad temalt nõudnud, et koolis tuleb roppustele lõpp teha. Nimelt oli eelmisel talvel õpetaja G. koolis õpilastele teinud ülesandeks häbematutel teemadel kirjatükkide kirjutamise.

Seepeale sõitsid asjaoludega lähemaks tutvumiseks Tõstamaale Pärnumaa haridusosakonna juhataja Märt Raud ja koolinõunik Tõõtsi. Kuulati üle emasid ja kunagisi õpilasi. Loetleti ette hulk kirjatööde pealkirju, mille hulgast torkasid eriti silma “Emane koer kolm päeva enne poegimist” ja “Minu pulmaöö”. Selleks ajaks koolist juba lahkunud õpetaja oli tundides ajanud sellist juttu, millest ei tahetud rääkida.

Seepeale pöördus Pärnumaa haridusosakond märgukirjaga riigikoolinõuniku Fr. V. Mikkelsaare poole, lisades Tõstamaal toimunud juurdluse protokolli. Paluti täpsemaid juhiseid kooli õppekavas seisva seksuaalpedagoogika kohta.

Mikkelsaare vastusest selgus, et selle sõnaga olevat tahetud juhtida ainult tähelepanu sigimisprotsessi tähtsusele looduses ja selle mitmekesisusele.

Veel hullem lugu juhtus Vändras, kus II järgu algkooli õppenõukogu otsustas neiud läbi vaadata. Koolijuhataja T. helistas koolivalitsusse ja palus õppenõukogu üksmeelse otsuse põhjal luba kooli kahe viimase klassi tütarlaste meditsiiniliseks läbivaatuseks.

Raud küsis koolijuhatajalt, ega too ole hulluks läinud, ähvardades ta jalamaid vallandada ja kohtu alla anda, kui juhataja midagi niisugust julgeb ette võtta.

Seepeale koolijuhataja selgitas, et õppenõukogu oli niisuguse otsuse vastu võtnud kooliarsti nõudmisel.

Pärnumaa haridusosakonna juhataja Märt Raud.
Pärnumaa haridusosakonna juhataja Märt Raud. Foto: Olaf Esna erakogu

Raud arvas, et selles koolis on midagi väga halba juhtunud, kui arst läbivaatust nõudis ja õppeasutuse kaks noort naispedagoogi sellega nõusse jäid. Tegelikult koolis suguhaigusi ei olnud esinenud, arst nõudis läbivaatust ettevaatuse mõttes. Raud keelas õppenõukogu otsuse täitmise kategooriliselt.

Raud ja Tõõtsi sõitsid Vändrasse, kus kutsusid kokku õppenõukogu koosoleku, kuhu arstist õppenõukogu liige tulemata jättis. Nüüd uuriti naisõpetajatelt, kuidas nad sellise ettepaneku poolt võisid hääletada. Õpetajate seletuste kohaselt mingit hääletust ei toimunudki, sest nemad ei julgenud suudki lahti teha: otsustasid koolijuhataja ja arst.

Koosoleku järel läksid Raud ja Tõõtsi jaoskonnaarsti koju. Arst vabandas õppenõukogu sellist otsust nii, et seksuaalpedagoogika kuulub kooli õppekavva ja nii tema kui õpetajad peavad teadma, kas tütarlapsed on seksuaalselt süütud või juba kogenud, sest välismaal pidavat niimoodi tehtama. Koolinõunik Tõõtsi vihastas niisuguse jutu peale ja käratas: “Mitte koolides, vaid lõbumajades!” ja sammus uksest välja. See koolijuhataja lahkus Vändrast ja siirdus Tartumaale, kus hüppas meeltesegaduses kaevu ja uppus.

Niisuguste kurioossete juhtumitega lõppes seksuaalpedagoogika juurutamine Pärnumaa koolides ja enam sellega õpetajaid-õpilasi ei kollitatud.

Artikli kirjutamisel oli abiks Märt Raua raamat “Eesti kool aegade voolus. Koolinõuniku mälestused I” (Stockholm, EMP, 1965) ja Voldemar Kurese “Seitsme lukuga suletud raamat IV” (Tartu, Ilmamaa, 2008)

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles