Kasvatame, avalikustame, kirjutame, räägime, kuni meie kõigi hoiakud muutuvad nõnda, et ükski inimene, ei naine ega mees, tüdruk ega poiss ei peaks end tundma kaasinimeste hulgas ohustatud nagu metsikus džunglis, kus iga hetk võib sind keegi ootamatult seksuaalselt solvata või rünnata, kirjutab kirjandusteadlane, Vabaerakonna liige Sirje Kiin.
Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) äriideede konkursi «Ajujaht» korraldajad tulid hiljuti välja labase reklaamiga. Ja see solvas paljusid naisterahvaid, sealhulgas mind, ehkki võistluse eestvedajate arvates pidanuks selline alasti seksistlik hüüdlause meelitama rohkem naisi osalema?! Misasja?!
Nii Ameerika Ühendriikides kui ka Eestis olid oktoobris meedia tähelepanu keskpunktis ahistamisskandaalid, kuid Hollywoodi mõjuvõimsa filmitootja asemel oli Eestis peategelaseks üks tipp-poliitikuid, endine peaminister Taavi Rõivas.
Erinevusi on veelgi: Ameerikas esinevad paljud ahistatud või vägistatud naised julgelt oma nime ja näoga meedias, Eesti ahistamisloo ohver jääb anonüümseks, nime ja näota naiseks, kelle võimalike väiklaste kättemaksumotiivide, joobeastme ja seeliku pikkuse üle alustati kohe spekulatsioone nii päris- kui ka sotsiaalmeedias.
Ühendriikides võtavad paljud tuntud poliitikud ja filminäitlejad, eriti just mehed ahistatud naiste kaitseks avalikult ja selge hukkamõistuga sõna. Eestis piirdus üks nimekas meesjuht sotsiaalmeedias vaid probleemi pisendavate, naeruvääristavate, demagoogiliste naljadega: «ELEMENTAARNE: täna kannad siniseid sokke, homme ahistad peol võõrast naist!», «KÕIKI MEID ON KEEGI KUNAGI AHISTANUD, ERANDITULT. Ütleme siis tervituse asemel: #ME TOO!» või «KÕIK, KEDA ON KUNAGI SUNNITUD ERRist LAHKUMA, võiksid nüüd lisada oma sotsiaalmeedia kontole märkuse: «#ME TOO!»» Tuntud meeskunstnik kuulutas Facebookis: «Kastani 56 on siis uus näitus tulekul. AHISTAMINE Üks minut ahistamist on üks euro, saadaval on ka perepaketid ja boonuspiletid. Koos /………/ varajaste fotodega saab ahistada saadud saada viimaseid päevi. Boonus on võimas.»
Nimekate meeste mehised naljad ahistamise teemal on võikad tunnistused sellest, kui sügaval on Eestis probleemi juured, et viibime alles pimedas probleemi eitamise esmafaasis.
Tõsi, ka eesti ajakirjanduses ilmus pärast Rõivase avalikku vabandamist ja riigikogu aseesimehe kohalt tagasiastumist mõni naiste seksuaalse ahistamise probleemi sügavamalt lahkav artikkel, kuid nende autorid on paraku ikka jälle enamasti naised ise. Paar erandit siiski leidus, näiteks Rain Kooli ja Neeme Raud. Üldiselt paistab Eestis siiski arvatavat, et tegemist oleks justkui ainult hüsteeriliste naiste probleemiga, mille naised peavad isekeskis ära lahendama.
Spontaanne «Mina ka» (ahistamisvastane solidaarsuskampaania), mis algas Ameerikas Twitteris ning levis kulutulena miljonite naiste sissekannetes Facebookis ja teistes sotsiaalmeedia kanalites üle ilma, andis vapustava ülevaate sellest, kui massilise, kui mahavaikitud ja kui kaua varjatud probleemiga on tegelikult tegemist.
Iga teine naine on rahvusvaheliste uuringute kohaselt kogenud elu jooksul seksuaalset ahistamist, paljud meist korduvalt eri vormides ja eri vanuses. Ühendriikides on 80 protsenti naistest kogenud ahistamist töökohal. Jah, ahistatud on mõnikord ka mehi, tunnen üht neist lähedalt, aga ahistajaiks on ikka üldiselt mehed, mitte naised. Eestis kuulutas aga ülikooli õppejõust «kultuuriekspert» kõik selle «ebanormaalsest Ameerikast» pärit «ahistamise massihüsteeriaks», millel olla ilusas eesti keeles hoopis ilusamad nimed nagu «flirt» ja «kuramaaž». Polevat meile vaja mingit ahistamise sõna, nagu polevat olla ahistamist ennast.
Ka mina kirjutasin oma Facebooki lehele «Me too» («mina ka» eesti keeles), sest saan samastuda sadade, tuhandete, miljonite ahistamislugudega avalikkuse ette tulnud naiste (ja meestega), kuid need lood on paraku enamasti inglise keeles.
Minugi mälust kerkisid erakordse selgusega ehmatavad koolipõlveaegsed kohtumised «liputajatega» küll Viljandi parkides, küll Tartus ülikooli ühiselamu akende taga. Meenusid vaese üliõpilasneiu riskantsed «hääletamised» (autostopid) Tartu ja Tallinna vahel, kus sain hädavaevu veoauto kabiinist põgenema vägistamiskatse eest.
Meenus väliskirjanduse õppejõud, kes pinnis ülikoolis keskaja kirjanduse eksamil suure mõnuga minult, süüta kirjaneitsilt, frivoolse prantsuse romaani erootilisi detaile niivõrd jälgil moel, endal karvane rind eest lahti, et põgenesin ummisjalu eksamilt, suutmata hindamist ära oodata. Olin kindel, et põrusin läbi, kuid takkajärele teatati, et sain just sellel eksamil oma stuudiumiaja ainsa «kolme».
Teine lugupeetud õppejõud, kes pidanuks juhendama minu teaduslikku uurimistööd, kutsus minu erandlikult enda juurde koju ja üritas seal minu kurguni kinnitõmmatud tõmblukuga pihtseelikut lahti rebida. Sealtki sain ummisjalu põgenema. Ei pannud seda uhiuut pruuni nahkseelikut enam kunagi selga, viskasin minema. Pruuni nahka ei salli silmaotsas tänaseni.
Mäletan, kuidas üks noor meesluuletaja surus mu ühiselamu koridoris ootamatult vastu seina ja püüdis teha mulle sama, mida ajakirjanduse andmeil tegi purjus Taavi Rõivas Malaisias ühele eestlannale. Selle vahega, et mina andsin luulurile kohe vastu vahtimist. Minu ees pole ükski neist meestest kunagi vabandanud.
Mäletan erakordse selgusega bioloogist meestudengi valjusõnalist üle suure seltskonnalaua hüütud rõvemärkust minu suurenevate rindade kohta, ehkki sellest on möödas pool sajandit. Niisama selgelt mäletan ühe tänase meesministri põlglikku ütlust mehisel poliitkoosolekul 15 aastat tagasi, et ega too (see tähendab mina) ometi arva, et ta tänu oma suurtele rindadele poliitikas läbi lööb. Tänaval vilistamistest, järelehüüdmistest ja bussinühkimistest parem ei räägigi, need on nii «tavalised», igapäevased asjad, mida vananevad naised lausa taga igatsevat, kui neid enam «sel viisil» ei kohelda ega märgata.
Olen neid ahistavaid mälupilte aastaid püüdnud aktiivselt ära unustada, nagu paljud naised, aga ometi tulevad need äärmise täpsuse, valguse, helide, lõhna, koha ja ruumipiltidena jälle kohinal meelde, kui olen sunnitud lugema saatuskaaslaste sarnaseid ja märksa hullemaid lugusid.
On tõsi, ka mina pole oma lugusid varem avalikustanud, sest tundsin häbi, tundsin ennast süüdi: miks ma sinna üldse läksin, miks ma «hääletasin», miks asetasin ennast ohtlikku olukorda, ehk oligi seelik liiga lühike, ehk olid minu rinnad tõesti liiga suured ja väljakutsuvad, vaja kanda teistsugust, lamestavat rinnahoidjat, panna selga kinnise kaelusega pluus, kanda tumedamaid, neutraalsemaid riideid ja nii edasi – üks pidev enesesüüdistuste rida, tuleb ju tuttav ette?
Eksperdid kinnitavad, et Eestis on levinud ohvri süüdistamiskultuur. Meedias, politseis, avalikkuses, naiste endi hulgas. 2016. aasta eurobaromeetri andmetel kuulume tõepoolest sinna tumedamasse Ida-Euroopa vööndisse, kus 38 protsenti inimestest arvab, et seksuaalne vägivald on tihti ohvri provotseeritud (Rootsis arvab nõnda ainult üheksa protsenti, Hispaanias 10 protsenti, Prantsusmaal 12 protsenti).
Rõivase ahistamisjuhtumi puhul väideti, et tegemist on ohvri kättemaksuaktsiooniga, et naisel olnudki plaanis poliitik nii-öelda rajalt maha võtta. Küsiti, miks naine üldse läks sinna peole ja miks ta alkoholi pruukis. Mõni üritas avalikkust veenda, et tegu oli «tavalise eesti peoga», kus ikka ühtteist juhtuvat, «ma olin ka seal ja polnud seal midagi eriti hullu».
Naissoost kommunikatsiooniõppejõud kirjutas Rõivase kaitseks artikli, kuidas väidetud ahistajast on saanud meediakiusu ohver. Ka mulluse tuntud teatrijuhi naisnäitleja peksmise juhtumi puhul tunti eesti avalikkuses pigem kaasa tublile, andekale mehele, kes olla sattunud kahjurõõmsa meedia tagakiusamise ohvriks.
Mida siis teha? Ärgem laskem tänavust ahistamisskandaali jälle raisku minna. Eesti ekspeaministri juhtum paigutub praegu laiemasse, rahvusvahelisse seksuaalse ahistamise vastase massiliikumise konteksti ja selle valguses on meil tublisti arenguruumi.
Esmalt tunnistagem probleemi: me elame üpris seksistlikus, macho'likus Eestis. Teiseks: ahistamine pole naiste (väljamõeldud, liialdatud) probleem, see on eelkõige meeste, aga seeläbi meie kõigi väga tõsine kogu ühiskonda kahjustav probleem. Kolmandaks: mõistame kohe hukka ja sekkume, kui vähimatki ahistamiskatset märkame.
Kasvatame, avalikustame, kirjutame, räägime, kuni meie kõigi hoiakud muutuvad nõnda, et ükski inimene, ei naine ega mees, tüdruk ega poiss ei peaks end tundma kaasinimeste hulgas ohustatud nagu metsikus džunglis, kus igal hetkel võib sind keegi ootamatult seksuaalselt solvata või rünnata.
Ärgem enam vaikigem.
Lugu ilmus algselt Vaba Eesti Sõnas 26. oktoobril