Öösiti räägib tütar ema vaimuga

Grete Naaber
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Andres G. Adamson

Keskeas Ella lausa ootab öid, mil saab kohtuda ema vaimuga. Ta ei karda, vaid tunneb rõõmu, kui see on juhtunud: ema oli talle kõige lähedasem ja ustavam inimene.

“Sagedamini,” tõdeb Ella, “kohtume just sügisöödel. Võib-olla annab hall aeg tõuke, võib-olla mu enda mõtted tiirlevad tihedamini kõige kallima inimese ümber. Ta kasvatas mind üksi, isa oli enne mu sündi jalga lasknud. Ta oli alati kõrval, aitas ja lohutas.”

Ella meelest on huvitav, et ema seisab unedes tavaliselt kas uksel või akna all, ümber justkui loor ja näojooned aimatavad. Ainult üks kord on olnud nii, et ema kummardus ta üle ja nägu oli nii selgete joontega, et Ella ärkas ja hakkas silmadega otsima ema. Kummardudes tema kohale, oli ema öelnud: “Ei, sa ei tule mu juurde, ehkki mul oleks seltsim.” Ella elus oli sel ajal raske periood: tal avastati munasarjakasvaja, mis oli pahaloomuline. Ella mõtles, et “kolib” pea ema juurde, rääkis sellest tema haualgi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles