Uusim jagu suurest kangelasfilmide seeriast on kohati labane ja etteaimatav ning teeb igasugusest hävingust üsna šabloonse vaatemängu. Samas on see vaatemäng põrgulikult võluv.
Tellijale
Kaemus: “Thor: Ragnarök” – kitš parimas mõttes
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui inglise filmi- ja teatrilavastaja ning näitekirjanik David Hare külastas 2012. aastal Tallinna, et visata pilk peale tema näidenditel põhinevatele lavastustele (“Amy seisukoht” ja “Vertikaaltund”), jagas ta ühes vestlusringis ka oma muljeid filmimaailmast. Ta mainis nii muuseas, et Cate Blanchett (“Sõrmuste isand”, “Kääbik”) olevat talle kurtnud, et tema vanuses naisterahvale pole meelepäraseid rolle ei teatrilaval ega filmis. Heal juhul on saadaval mõni särava nooriku ema või ärajoonud vanatüdruku roll.