Kaemus: “Thor: Ragnarök” – kitš parimas mõttes

Martin Nõmm
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Thor: Ragnarök”.
“Thor: Ragnarök”. Foto: Internet

Uusim jagu suurest kangelasfilmide seeriast on kohati labane ja etteaimatav ning teeb igasugusest hävingust üsna šabloonse vaatemängu. Samas on see vaatemäng põrgulikult võluv.

Kui inglise filmi- ja teatrilavastaja ning näitekirjanik David Hare külastas 2012. aastal Tallinna, et visata pilk peale tema näidenditel põhinevatele lavastustele (“Amy seisukoht” ja “Vertikaaltund”), jagas ta ühes vestlusringis ka oma muljeid filmimaailmast. Ta mainis nii muuseas, et Cate Blanchett (“Sõrmuste isand”, “Kääbik”) olevat talle kurtnud, et tema vanuses naisterahvale pole meelepäraseid rolle ei teatrilaval ega filmis. Heal juhul on saadaval mõni särava nooriku ema või ärajoonud vanatüdruku roll.

Väheke arengut on ses vallas toimunud ja uues “Thoris” paistab Blanchett nautivat oma rolli pahalase Helana. Blanchetti kõrval on teine klassik, kelle antagonistlik roll oli kaunikesti sümpaatne: Jeff Goldblum (“Iseseisvuspäev”, “Grand Budapest Hotel”) ekstsentrilise ja surematu Suurmeistrina andis tervele filmile omapärase nostalgilise tooni.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles