On üks oluline asi veel, mida salatsemise ja läbipaistmatusega teha annab – toita korruptsiooni. Kõige selle pimeduse varjus on hea sõlmida tehinguid, mis on kasulikud mingile konkreetsele huvigrupile kuid mitte riigile või kohalikule omavalitsusele tervikuna, kirjutab Vabaerakonna Tartu piirkonna juht Vahur Kollom.
Olgugi, et aastal 2017 on asjad ilusad ning Eesti Vabariik ja siin elavad inimesed jõukamad kui kunagi varem, näeb meie kodumaa välja kui sibul, mis on pealt kullakarvaline ja seest siiru-viiruline. Isegi kullakarv on saanud mõned plekid, kui arvestada valitsuse ebaseaduslikku töötukassa ja haigekassa rahade kasutamist, ID-kaardi ümber toimuvat ja korruptsioonikahtlustusi.
Vabaerakonna fraktsiooni liikmed on juba ammu eravestluses kurtnud, et väga keeruline on aru saada riigieelarvest. Kui riigikontrolöri aastaraportis hoiatatakse, et riigieelarvet kirjutatakse aasta aastalt üha vähem lahti ning riigikogu sisuline võim selle koostamise üle väheneb ja valitsuse võim kasvab, võib teha järelduse, et sammhaaval muudetakse riigikogu järjest suuremaks kummitempliks, mille rolliks on olla kõigest valitsuse käepikendus. Ärge nüüd arvake, et need sammud said alguse selle valitsuse ametiajal. Oh ei, juba eelmine valitsus oli osav muutmaks riigikogu kummitempliks.
Tekib küsimus, et milleks seda kõike teha vaja on? Vastan, võimu tsentraliseerimise nimel. Võim koguneb järjest vähemate ja vähemate inimeste kätte. Erakondlik käsuliin ja toitumisahel on saanud võimsad mõõtmed. Valimisliitude hea tulemus näitab seda, et kõik inimesed ei ole toimuvaga nõustunud ja on astunud kogukondade kaitseks välja. Väga paljud inimesed mõistavad, et nemad on riik, mitte vastupidi. Kahjuks kipuvad poliitikud ennast samastama riigiga.
Tuleme tagasi salatsemise ja läbipaistmatuse juurde. On üks oluline asi veel, mida salatsemise ja läbipaistmatusega teha annab – toita korruptsiooni. Kõige selle pimeduse varjus on hea sõlmida tehinguid, mis on kasulikud mingile konkreetsele huvigrupile kuid mitte riigile või kohalikule omavalitsusele tervikuna. Mulle meenub siin üks näide Tallinna Sadama skandaalist, kui ühest firmast tellitud parvlaevad olid 17,5 miljonit eurot teisest firmast tellitutest kallimad. Laevad ei valminud õigeks ajaks ja seetõttu tekitati riigile miljonites eurodes kahju. Kas keegi kuskil vastutas kõige selle eest? Oh ei, näitena võin tuua, et Tallinna Sadama korruptsioonijuhtumi valguses põgenesid ettevõtte nõukogust kõik poliitikud nagu rotid laevalt. Üleöö saadi äkki aru spetsialistide kaasamise vajalikkusest ettevõtte nõukogusse.
Mõelgem eelmisele lõigule ja kujutagem nüüd ette, mis võib juhtuda Rail Balticu projektiga? Salatsemise märge annab õiguse teha maksumaksja ja Euroopa Liidu rahaga seda, mis pähe tuleb. Okei, raha kindlasti kasutakse sihtotstarbeliselt, kuid seda kasutades on ära võetud avalikkuse ja kodanike õigus juhtida tähelepanu vigadele. Mitte miski ei garanteeri, et asjad ei hakka seal toimuma nii nagu kunagi Tallinna Sadamas. Mida rohkem salastatust ja läbipaistmatust, seda vähem usaldusväärsem on kogu Rail Balticu projekt. Kui kõik on hästi ja mitte midagi pole varjata, siis üks endast lugupidav ja Eesti rahva huvide eest seisev valitsus kaotab lepingu ümber oleva saladuseloori.
Elagu läbipaistev Eesti!