Fotod: vabatahtlike tänuüritusel tunnustati tähelepanelikke päästjaid

Täna tõsteti Eesti esimesel eraalgatuslikul vabatahtlike tänuüritusel «Aitame Eesti turvaliseks» esile priitahtlikke päästjaid, abipolitseinikke ja inimesi, kes on vabast tahtest aidanud muuta Eestit turvalisemaks. 

If Kindlustuse poolt ellu kutsutud tunnustusüritusel premeeriti inimesi, kes on päästnud inimesi uppumis- või külmumissurmast, hoidnud ära või aidanud lahendada kuritegusid, märganud abivajajaid ja panustanud tuhandeid töötunde oma kogukonnas vabatahtlikkuse arendamisele ja ennetustegevusele, teatas If Kindlustuse kommunikatsioonijuht Eve-Grete Aljas.

Nelja kõige silmapaistvamat aitajat premeeris If Kindlustus 1000-eurose reisitšekiga ja tasuta õnnetusjuhtumikindlustusega. If Kindlustus avaldas ka premeeritute pikemad lood.

«Aasta Elupäästja» tiitliga pärjati Pärnus elav Roland Mitt, kes mõne nädala eest päästis Pärnus 14-aastase noormehe Pärnu jõest. 

See oli tänavuse oktoobri üks viimaseid ilusaid ja päikesepaistelisi päevi. Pärnu Kesklinna sillast veidi ülesvoolu asuval rannapromenaadil oli tol pärastlõunal kella kolme paiku üksjagu ajaveetjaid. Promenaadi servas asuva kai juures elu kees. Nii veetis seal aega näiteks ligi 20-aastaste noorukite seltskond, oli lastega jalutavaid emasid, kai juures harjutas rulatrikke kaks väiksemat noormeest.

Pärnakas Roland Mitt, kes parasjagu elukaaslase ja pojaga promenaadil jalutas, jõudis veel oma poisile öelda, et too vaataks, kuidas vanemal rulapoisil tulevad trikid eriti hästi välja. Ühtaegu katsetas 14-aastane rulapoiss aga rulatrikki kaile tehtud puidust kõrgendusel, otse Rolandi ja tema pereliikmete silme ees. Poiss jäi pärast ebaõnnestunud trikki küll ise püsti, kuid rula pääses tema jalge alt kai serva suunas liikvele. 

Poiss tormas rulale hooga järele, kuid tegi valearvestuse ja kukkus inertsist vette, kai servast mitme meetri kaugusele. Nii karjuski ta ühtaegu appi veest, mis oli talle ülepea sügav ja vaid 5-6 kraadi soe. Poisi vette kukkumist nägid pealt paljud, kuid ehmatus ja segadus oli suur ja teised noorukid kangestusid. Naisterahvad võtsid välja telefonid, et hädaabinumbrile helistada ja päästjad appi kutsuda. 

Roland seevastu asus kohe enda ümber otsima mõnda suuremat eset, kasvõi toigast, millega poissi päästa. Kuna ühtegi sobivamat eset läheduses polnud, otsustas Roland võtta enda seljast jope ja šokis poisile appi tõtata. Rulapoiss oli jõudnud iseseisvalt kai ääreni, Roland ulatas talle üle kõrge kaiserva oma jope ning ühiste pingutuste tulemusena õnnestus tal poiss veest välja sikutada. Õnneks oli poisil tolleks hetkeks veel piisavalt jõuvarusid ning peagi oli ta läbimärjana ja šokis taas kaldal. 

Kuigi poiss rääkis, et temaga on kõik korras, võttis Roland ta siiski auto peale ja viis läbimärjana koju, andis üle emale ja selgitas, mis poisiga oli juhtunud. Poiss oli ehmunud, kuid oskas mõelda tol hetkel veel vaid rulale ja märjaks saanud telefonile. Tõenäoliselt mõistis ta alles hiljem, kui ohtlikku olukorda ta tegelikult sattunud oli. 

«Aasta Ennetaja» tiitliga tõsteti esile Voldemar Zaidullin Lääne-Virumaalt, kohaliku päästekomando juht ja asutajaliige ning merepäästja. 

Tema kohta kiputakse tema lähikonnas ikka ütlema: «Mees nagu orkester». On paras väljakutse lühidalt kokku võtta, mille kõigega on see tubli mees hakkama saanud. Ta on kohaliku päästekomando juht ja asutajaliige, lisaks kohalik merepäästja. Viimase kolme aasta jooksul on ta reageerinud enam kui 190 päästesündmusele, läbi viinud pea sada ennetustegevust, juhendanud kümneid gümnasistidest praktikante. 

Oma palgatöö kõrvalt jõuab ta olla heaks isaks kaheksale lapsele, vanaisaks kahele lapselapsele, heaks sõbraks ja kaaslaseks. «Aga ka ülimalt heaks abikaasaks,» ütleb tema kaasa, kelle sõnul on Voldemaril üks oluline võime veel - tunnetada hädas olevat inimest. 

Oli üks aprillikuu reede õhtu, kui Voldemar kutsus oma abikaasa kohalikku baari koroonat mängima. Väljas oli kõle ilm, tuiskas, valitsesid miinuskraadid. Baari ees püüdis Voldemari tähelepanu seisev tühja rehviga linnamaastur. Voldemaril uuris baarist, kaua auto sedasi seisnud on, ning saanud vastuseks, et vähemalt mitu tundi, hakkas tal süda kripeldama ning mees läks õue luurele.

Autot lähemat vaadeldes avastas ta kõrvalistmelt magava noormehe. Pika koputamise peale hakkas too end liigutama ning selgus, et ta oli sinna sattunud pärast peredraamat. Noormees ei saanud kätte tagavararehvi ning otsustas hommikuni oodata, et keegi sõpradest appi kutsuda. Noormees oli selgelt alajahtunud ning poleks pruukinud hommikuni vastu pidada. Voldemar aitas noormehe üles soojendada ning viis ta kenasti koju ära.

Ning Voldemari õnnetust ennetav kõhutunne on inimesi päästnud veel. Nii näiteks ühel külmal õhtupoolikul, kui väljas juba pimenema hakkas ning paar miinuskraadigi juba oli, tekkis Voldemaril Kundas poes käies soov poe tagant läbi käia. «Ei saanud ta isegi aru, miks ja milleks,» meenutab tema abikaasa. Kuid sealt leidis ta eest lompi kukkunud mehe, kes oli suutis vaid üksikuid häälikuid vastuseks öelda. Mees oli lompi kukkunud pärast terviseriket ning ta viidi edukalt kiirabiga haiglasse. 

«Selliseid juhtumeid on veel ja veel,» meenutab tema abikaasa. «Küll on hädas inimesed, küll loomad. Ning Volli satub sellistesse olukordadesse ühel või teisel moel.»

«Aasta Sekkuja» tiitli pälvis 22-aastane Keilas elav Ronald Wilhelm Rozin, kes lisaks päevatööle turvafirma patrullis on ka tubli abipolitseinik.

Oma noore vanuse kohta jõuab ta kohaliku kogukonna turvalisuse heaks ära teha väga palju. Noormees, kes teadis juba 18-aastaselt, et soovib turvalisust looma asuda, on tänaseks 22-aastane ning töötab kolmandat aastat Keila G4S patrullis ning teist aastat vabast tahtest kohaliku abipolitseinikuna. Et veelgi rohkem ära teha, asub ta peatselt õppima erakorralise meditsiini tehniku eriala, kuna puutub oma töös turvafirmas ning politseis tihti kokku olukordadega, kus hädasolija vajab esmaabi. 

Ronald julgeb ja tahab sekkuda ning aidata nii turvatöötajana, abipolitseinikuna kui ka vabal ajal linnas ringi liikudes. Noor vanus on talle abiks noortega suhtlemisel, nende aitamisel ja korrale kutsumisel. «Mäletan veel ise hästi, kuidas selles vanuses mõtlesin ja toimetasin,» ütleb ta. Nii on Ronald korduvalt reageerinud ja kutsunud korrale Keilas vandaalitsenud või rahu rikkunud noortekampu, neid politseile üle andnud või koju toimetanud. 

Kuid ka vabal ajal Keilas ringi liikudes oskab ta märgata, kui keegi korda rikub või abi vajab, ning sekkuda, politsei või turvafirma kohale kutsuda. Nii kuulis näiteks Ronald tänavu juunis kirikukatuselt kolinat. Asja lähemalt uurides avastas ta kuueliikmelise noortekamba, kellest kaks sikutas kiriku käärkambri katuse metallist trossi. Ronald kutsus välja politsei ja turvafirma ning kui noorukid põgenema asusid, pidas ühe neist ka kinni. Tuli välja, et sama seltskond oli ka varem kirikuaias vandaalitsenud. 

Vabast ajast on ta aidanud lahendada kohalikule kogukonnale alles hiljuti palju muret teinud röövimisjuhtumid Keilas, edastades oma kogutud infot kannatanutele ja politseile. Korduvalt on Ronald aidanud nõrgemaid ja hädasolijaid, olgu selleks siis isiklikust rahast rongipileti ostmine naisele, kes oli alkoholijoobes ja maha jäämas viimasest rongist Paldiskisse - Ronaldil ei olnud lihtsalt südant teda poetrepile külmetada jätta. 

Kord avastas Ronald ka koos paarilisega patrullides maantee ääres lebamas narkojoobes mehe, kellel polnud külmaga seljas ei jopet ega sokke. Kaaslasega kutsusid nad mehele abi, kuid samal ajal tuli turvatöötajatele väljakutse ühelt valvatavalt objektilt. Paariline sõitis väljakutsele, Ronald aga jäi külmetavat meest abi saabumiseni soojendama, kasutades selleks enda seljast võetud jopet. 

Noormees on ise öelnud: «Usun, et igaüks peaks tegema rohkem, kui talle ettenähtud on. Seda nii tööülesannete täitmisel kui vabal ajal. Kasvõi üks heategu päevas loob sooja enesetunde.»

«Aasta Eestvedaja» tiitliga tõsteti esile Kersti Lipvars Lääne-Virumaalt. Lipvars on kohaliku tuletõrjeseltsi liige, vabatahtlik päästja ja meeskonna vanem, lisaks ka kaitseliitlane. 

Kui Kersti Lipvars koos abikaasaga väiksesse ja vaiksesse Roelasse kolisid, oli tal raske leida kohapeal tööd ning nii, üsna juhuslikult, viis saatus ta kokku vabatahtliku tööga. Nüüdseks on Kersti kohaliku Tuletõrje Seltsi liige, vabatahtlik päästja ja meeskonna vanem, kusjuures üks vähestest naissoost meeskonnavanematest Eestis. 

Nelja aasta eest armus Kersti vabatahtlikku töösse silmapilkselt, nüüdseks on neli aastat pühendunud tööd vabatahtlikuna andnud palju tulemusi, Kerstist on kujunenud kohalikus kogukonnas asendamatu pääste eestvedaja. Koos paarilisega reageeriti näiteks Roelas põlengule, kus kahjuks hukkus üks inimene, kuid tänu kiirele ja pühendunud tööle, suutsid nad koos paarilisega päästa mitmete inimeste elud ja vara. Muu hulgas seisab Kersti alati isiklikult selle eest, et põlengus või muul põhjusel viga saanud loomad-linnud, leiaksid ravi ja hoolitsuse. 

Kersti aitab igapäevaselt kohalikku tuletõrjeseltsi arendada ja pildil hoida. Küll tutvustab ta komando tööd kohalikel laatadel, vallapäevadel, lahtiste uste päevadel, jagades inimestele tuleohutuse alast nõu. Kersti õmbles ja meisterdas oma komando liikmetele pidulikud vormid, samuti komando lipu. 

Kuid selle kõigega Kersti panus eestvedajana veel ei piirdu. Hiljuti asus ta kohalikus koolis läbi viima noorte ringi, kus tutvustab päästetööd ning õpetab tuleohutuse reegleid. Ning asus kõigele muule lisaks Kaitseliidu liikmeks. «Selline säde ja tulehark on minu abikaasa. Möllab mitmel rindel ja on alati valmis tegutsema,» ütleb Kersti abikaasa Jaanus.  

​Kokku esitati tunnustamiseks ligi 60 lugu üle kogu Eesti.