Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/05/05/572854t1hea71.jpg)
Ärkad võõras kohas. Sa ei tea, kus sa oled või kes sa üldse oled, mis sinu elu endast kujutab. Täna Prima Vista kirjandusfestivalil oma raamatut «Sa ei sure» esitlev tunnustatud saksa kirjanik Kathrin Schmidt on selle tundmatuse teekonna läbinud ja haaravalt kirja pannud.
Tänavu on Tartus toimuva festivali peateemaks «Kursimuutus. Change of course» ja Schmidti 2009. aastal maineka Saksa raamatuauhinna võitnud romaan tabab teemat naelapea pihta, oma eriskummalisest, aga samas realistlikust vaatenurgast.
Esitlete oma raamatu «Du stirbst nicht» («Sa ei sure») eestikeelset tõlget. Palun kirjeldage selle intrigeeriva romaani sünnilugu. Mis oli peamiseks ajendiks selle raamatu kirjutamisel?
Mind tabas 2002. aastal ajuarteri aneurüsm. See viis keelevõime kaotamiseni ja parema kehapoole halvatuseni. Ma ei uskunud, et saan kirjanikuametit jätkata. Veel aastaid pärast seda sündmust oli mul äärmiselt suur unevajadus – tegin päevas seitse-kaheksa uinakut. Pingutus oli võimalik vaid lühikestel ajavahemikel. Hakkasin siis uut romaani kirjutama.
Tihtilugu suutsin töötada kaks-kolm korda päevas korraga pool tundi. Pidin ümber harjuma, et saan arvutis kirjutada vaid vasaku käega. Minu jaoks on ime, et see romaan 2005. aastal ilmus. Selle pealkiri on «Seebachi mustad kassid» ja see pole üldse seotud ekstreemse ajutrauma-kogemusega, kuid on sellele vaatamata minu n-ö teraapiaraamat. See pole hea, pole õnnestunud, aga sain end selle raamatuga kõnevõimetuse rabast välja tõmmata.
Kui raamat ilmus, märkasin korraga, et teraapiaperiood on selja taga, ja suutsin sellest traumaatilisest kogemusest välja tulla. Tahtsin kirjutada haigusraporti kui dokumendi ühest läbielatud kogemusest, selle ümbrikusse pakkida ja seifi põhja suruda.
Kui olin 30 lehekülge kirjutanud, lasin seda sõbrannal lugeda. Ta ütles kohe, et sellel lool on potentsiaali laiahaardeliseks romaaniks ning et peaksin esimesele leheküljele kirjutatuga hoopiski lõpetama raamatu. Siis oleks peategelane oma teel viimasele leheküljele seotud: tema mälestused, tema keel, tema elu rekonstrueerimine ja uuesti loomine.
Vahetasin vaatepunkti kolmandaks isikuks ja saatsin peategelase, kelle nimeks sai nüüd Helene Wesendahl, endast väga kaugele.
Kuid esimesed 30 lehekülge olid täies ulatuses seotud vaid minu isikuga, nii et selle konstruktsiooni abiga oli mul enesele teadmatult ligipääs haigete ja paranevate inimeste rikkalikule kogemuspagasile, mis aga kinnitus järjest enam ja enam väljamõeldud isiku külge.
Kas niisugune konglomeraat isiklikust haiguskogemusest ja väljamõeldud käsitlusest ka toimib, ma ei teadnud, kuid raamat sillutas, nagu näha, endale oma tee…
Miks on just see teie romaanidest teie arvates nii kõrgelt hinnatud?
Kui romaan 2009. aasta veebruaris ilmus, polnud see mitte mingil juhul veel kõrgelthinnatud. Mis läbimüüki puudutab, siis oli see sealsamas, kus ka minu teistel romaanidel: alumises segmendis. Kuid suvel sattus see, kindlasti samuti juhuslikult, Saksa raamatuauhinna žürii fookusesse, võeti esialgsesse valikusse (ingl k longlist) ja osutus septembris valituks isegi lõppkonkursile (ingl k shortlist).
Ma poleks seda iial osanud oodata. Teate, minu nimi on Kathrin Schmidt. See on Saksamaal tavaline levinud nimi – pole muljetavaldav ega jää millegagi meelde. Saksa raamatuauhinna nominatsiooniga see muutus, meediatähelepanu kasvas ja laadis end tühjaks just oktoobris, kui sain ka lõpuks auhinna. Ka Herta Müller aitas mind. Ta sai samal aastal Nobeli preemia ja oli samuti shortlist’is.
Paljude inimeste jaoks, kes kirjandusäri ei tunne, tähendas see võib-olla sedagi, et lõin Nobeli preemia laureaati ja kandsin võidu koju… See on muidugi väljamõeldud jama, aga aitas kindlasti kaasa sellele, et raamat kohe bestsellerite nimekirja sattus ja seal ka paar nädalat püsis.
Mis tõmbab või seob inimesi selle romaaniga ja miks läheb see lugu nii paljudele hinge?
Elame ajal, mil tänu meditsiini arengutele järjest enam inimesi sellised ajukahjustused ja traumad üle elab. Varem seisis surmatunnistusel vaid «ajurabandus». Igal ettelugemisel kohtun paljude inimestega, keda see probleem isiklikult puudutab, samuti nendega, kel on selline kogemus sõpruskonnas või sugulaste hulgas.
Võib-olla pole kõigile inimestele antud võimalust nii täpselt ja plastiliselt neid sündmusi meenutada ja seejärel neid ka ilukirjanduslikku romaani pakituna uuesti kirjeldada. Usun, et selles peitubki romaani külgetõmme.
«Sa ei sure» on väga intiimne, südamlik lugu ja poeb hinge, aga on samal ajal ka meedias kujutatud ebareaalse inimpildi vastu, piinlik ja ilustamata. Mida soovite sellise otsekohesusega saavutada?
Kui tajute raamatut ausa, intiimse ja ilustamatuna, siis olen oma eesmärgi juba saavutanud. Kirjutades ei mõtle ma sellele, mida sellega saavutada tahan. Mõistate mind ehk? Ma vaid kirjutan, ja kui see õnnestub, on see aus.
Ainuüksi ausus ise on juba täiesti piisav selles reklaami- ja maitsekujundajate poolt meedia kaudu kontrollitavas maailmas. Arvan, et vastupanuliikumine on alati eksisteerinud ja eksisteerib ka edasi. Nagu lainetega, mis üles ja alla liiguvad, on ka aususega kirjanduses. Sellest mulle piisab...
Kui suur osa raamatust ikkagi on autobiograafiline?
Haigusekogemus on tegelikult detailideni see, mida mäletan. See loob kindlasti autentsuse, kuna ma ei pidanud ju midagi välja mõtlema. Romaani käsitlus, mis elulugu ja kõnealust kriisisituatsiooni puudutab, pole minuga kuidagi seotud. Perekonnaseis, laste arv, töö – see sobitub minuga. Kuid asi on seotud ka sellega, et esialgu ei pidanud see olema romaan, vaid haiguskirjeldus...
Nüüd, üheksa aastat hiljem, kuidas hindate taassündi ja teie isiklikku uuestisündimist?
Taassündi, nagu näiteks budistlikus või hinduistlikus mõttes, ma ei usu. See-eest, kuna mul õnnestus surma petta, tunnen väga sügavat tänulikkust ega tea kahjuks, keda selle eest tänama peaks. Praegu püüan selle teadmistelünga täita. Kohe kindlasti pole olemas jumalat, kes end nii paljudes ja nii mitmekesistes vormides maailma rahvaste hulgas ilmutab.
Aga midagi uskuda, mis ulatub üle meie piiratud horisondi, ei näi minu jaoks kummaline. Võib-olla tegutseb iga inimene «ülevalt poolt korraldatuse» siidiniidist printsiibi järgi? Tahan veeta oma elu nii, nagu see printsiip minu jaoks on ette näinud, ja see on mulle juba ka rikkalikult ära tasunud.