Noortebändi finalist Rainer Ild: Olen jälle närvis ja põen

Sven Seinpere ja Rainer Ild istuvad lugusid tehes maha ja räägivad mõtetest, elust ja lugudest.

FOTO: Peeter Tomson

Duo Rainer Ild astub homme õhtul Tallinnas Kultuurikatlas võistlustulle nelja pundiga, et selgitada välja noortebändide konkursi võitja. Sel puhul ajasin juttu ansambli nimiliikme, Paikuselt pärit Rainer Ildiga. Üleliia võitlushimuline muusik ei ole. “Ma üritan alati võistlustest eemale hoida. See on äkki sellest tulnud, et kunagi sain rulavõistlusel peapõrutuse. Natuke kardan võistlusi,” tunnistas Ild. Siiski suutis hea sõber teda veenda oma lugu konkursile saatma.

Ildile tuli poolfinaalist edasipääs üllatusena. “Väga hea meel oli ja siis läks viis minutit mööda, kui sain aru, et oh issand jumal, kuu aja pärast tuleb sama jama uuesti. Siis tuleb ju finaal ja ma olen jälle närvis ja põen,” tunnistas ta.

Alternatiivset rokki viljelevasse bändi kuulub peale 26aastase Rainer Ildi 23aastane Sven Seinpere. Ild tegutseb duos laulja, bassisti, kitarristi ja klahvpillimängijana. Seinpere mängib trumme ja kõlaplaate. Peale pillirohkuse soovivad mõlemad artistid mängitavate instrumentide hulka suurendada. “Tahame kahekesi võimalikult palju ära teha,” rääkis Ild ja lisas, et väikse koosseisuga on kergem tööd teha. Mehed produtseerivad ja lindistavad muusikat ning teevad backtrack’e (taustalugusid, toim).

Ild ja Seinpere on koos muusikat viljelnud vaid kolm kuud, kuid et Ildil olid häälepaelad haiged, ei saanud ta kuus kuud laulda. “Aasta alguses tuli plaan hakata koos tegema. Lõpuks sain häälepaelad korda augusti alguses ja sellest ajast hakkasime proove tegema,” jutustas Ild.

Noortebändide puhul on hirmuäratav see, et tehakse noortebänd ja siis see kaob. Rainer Ild

Laulupaus tekkis Ildil seetõttu, et ta laulis haigena, seda vokalistid aga teha ei tohi. “Mu ülikooliaegne hääleseadja arvas, et tõmbasin mingi lihase ära kuskilt,” ütles Ild. Samal ajal põdes ta veel põsekoopapõletikku ja kuskilt tekkis kõrri seen. “Poolteist kuud ootasin arsti aega ja poolteist kuud järgmist ja siis ravi kestis veel kuu aega ja lõpuks veniski aeg nii pikaks.” End taas vormi saada oli mehe kinnitusel raske. “Laulmine tundus nagu viies jäse: nii võõras. Oli väga veider.”

Ildi muusikutee sai alguse 17aastaselt, kui ta võttis esimest korda kitarri kätte. Aga musikaalset noort oli märgatud juba varem ja teda taheti Paikuse lastekoori.

“Mõtlesin küll, et lahe, aga toona see mind ei huvitanud,” avaldas Ild. Kuid Koidula gümnaasiumis käies nägi ta üht kutti kitarri mängimas ja sealt tekkis küsimus, miks ta pole seda varem proovinud.

“Kuu enne seda, kui sain 17, võtsin esimest korda pilli kätte ja hakkasin katsetama,” seletas Ild. “Esimene kord ei saanud nagu ikka mitte midagi aru ja vihkasin kogu maailma.” Nüüd jagab ta juba soovitusi, kuidas pillimänguga algust teha.

Esmalt tuleks Ildi sõnutsi võtta lugu, mis meeldib ja on lihtne, et tekiks õhin. “Mina guugeldasin, mis on kõige lihtsam laul, mida kitarril õppida, ja siis üritasin selle õhtuga selgeks saada. Sõrmed olid valusad,” meenutas Ild. Hõlpsasti mängitavaks palaks osutus Oasise “Wonderwall”. Klassika, lihtne ja absoluutselt iga kitarrist teab seda – nii iseloomustas Ild tuntud lugu. Paari kuu pärast soovis noormees aga juba ise muusikat kirjutada. Esimeste üllitiste kohta Ildi meelest midagi head öelda ei saa, tema hinnangul olid need kohutavad. Nii küpses mehel mõte minna Tallinna muusikat õppima.

Muusika tegemine käib Ildil ja Seinperel nii, et Ild loob meloodia ja seejärel sõnad, siis näitab valminut Seinperele. “Mõnikord saadan talle lausa pool lugu lindistatud varianti,” märkis Ild. (Paar päeva tagasi nii läkski: Ild saatis Seinperele 20-sekundise materjali ja uuris trummarilt, mis too arvab.) Siis istuvad nad maha ja räägivad, millest see lugu räägib ja mis tunded võiksid tekkida. Nagu Ild sõnastas: nad heietavad loost, räägivad mõtetest, elust ja lugudest. “Rääkimine on kellegagi koos lugu kirjutades väga tähtis. Et aru saada, kas me mõtleme samadest asjadest, enne kui hakkab midagi sündima,” rõhutas ta.

Julgus oma muusikat kuulajatele tutvustada tekkis Ildil alles pool aastat tagasi. Enne seda ütles ta paljudele esinemispakkumistele ära. “Ma ise ei reklaaminud, ei tahtnud kellelegi oma muusikat peale suruda,” sõnas ta.

Ild naudib muusika kuulamist ja teeb seda tihti, liikudes ühest kohast teise, klapid kõrvas. Samuti laseb ta helidel kõrvu paitada pühapäevahommikuti omletti või vahvleid valmistades.

Ild ei pea oma muusikakuulamist asjatundlikuks. “Inimesel on võime kogemata laenata igalt poolt midagi,” mainis ta. Muusikalise materjali laenamisest rääkis tema ülikooli lõputöögi: sellest, kui palju tehakse seda teadlikult ja kui palju alateadlikult. “Ma olen professionaalse muusikakuulamise ära lõpetanud. Vahel tuleb mõni lugu, mis väga meeldib, siis õpin ära ja saan seda ise laulda. Aga ma teen seda vähe, sest muidu tekib komme igalt poolt midagi võtta.”

Kontserdile läheb Ild siis, kui välismaalt tuleb mõni suur artist, kes on aastaid ta lemmik olnud. Viimati käis ta Bring Me the Horizonit Saku Suurhallis kuulamas.

Mis saab Ildist pärast noortebändi võistluse finaali? Esimese asjana lubab ta minna ja vaadata, kus õlut juua saab. “Noortebändide puhul on hirmuäratav see, et tehakse noortebänd ja siis see kaob. Aga meie puhul pole vaja seda karta, sest enne kui Tallinna kolisin, sain aru, et muusika ei kao meie elust mitte kuskile,” kinnitas Ild.

Plaane jagub ja duo loodab tänu noortebändile senisest rohkem esinema pääseda.

Millega Rainer Ild veel tegeleb?

  • Vaatab palju filme.
  • Töötab arhiivis põhikohaga.
  • Varem on töötanud baarmeni ja helitehnikuna.
  • Aitab vahepeal mõnd noortebändi heli produtseerimisega.
  • Helindanud ja kirjutanud muusikat paarile lühifilmile.
Tagasi üles