/nginx/o/2017/11/14/7311911t1hc954.jpg)
Tänavu ja mullu 29. juunil tähistatud Tartu linna päeval suunas orkestrante, ooperisoliste ja teisi esinejaid esinemispaigast teise Vanemuise ooperisolist tenor Reigo Tamm, kes on aga sellest hooajast Estonia teatri palgal. Kuidas ja miks nii? Kas kõik sillad Emajõelinnaga on põletatud? Neile ja teistele küsimustele vastas ta läinud nädalavahetusel.
Miks olete nüüd Estonia ooperisolist?
Estonia teater tegi mulle aprillis pakkumise tulla tööle. Olin teinud seal varem kaasa muusikalis «Viiuldaja katusel» ja eelmisel kevadel opereti «Linnukaupleja» peaosas. Ja äkki tuli mulle kiri, et peadirektor Aivar Mäe tahab mind näha. Mõtlesin, et oh sa kuramus, midagi on pahasti, et nüüd saan koosa.
Aga Aivar küsis, kuidas ma näen oma lauljateed ja kas ma olen mõelnud ka Estonia peale karjääri jätkamiseks ja kas ma tahaksin tulla nii kiiresti kui võimalik. Võtsin päris pika mõtlemisaja, sest mul oli ja on Vanemuises kõik väga hästi ja eelolev ehk siis praegune hooaeg oli kõvasti huvitavat tööd täis pikitud. Ka Tartu meeldib mulle, siin on kõik käe ja jala järgi ilusti ära sätitud.
Mõtlesin kaua, sest see oli elu muutev otsus ja tundsin ka hirmu ja aukartust – kas ma ikka saan Tallinnas hakkama. Tööd tuleb teha kõvasti ja õppima peab palju, et ühel hetkel hakata tegema ka suuremaid rolle. Pärast põhjalikku kaalumist tegin lõpuks otsuse, et ma jätkan sügisel lauljakarjääri Estonias.
Alles hiljuti esietendus Vanemuises lasteooper «Guugelmuugelpunktkomm», kus te kehastate Vanaema, nii et lust vaadata ja kuulata. Kuidas jääb laulmisega Tartu lavastustes?
Ma ei ole sildu põletanud. Vanemuise ja Tartuga jäävad mul sidemed ja suhted vähemalt minu poolt väga heaks. Mul on teatri juhi Toomas Petersoni ja teiste vanemuislastega kokkulepe, et kui ajagraafik lubab, teen siin jälle kaasa.
Muusikalides «Hüljatud» ja «Sweeney Todd» ma ei osale, nagu oli alguses plaanis, aga Vanaema osa «Guugelmuugelpunktkommis» jääb. Helilooja Tauno Aints ja libretistid olidki selle kirjutanud teadmises, et Vanaema osa mängin mina (teises koosseisus Oliver Timmusk – RH märkus). Lavastaja Marko Matvere ütles ka, et ma ikka teeksin seda, kui vähegi võimalik.
Oleme Tauno Aintsi ja Matvere ja kogu meeskonnaga juba «Rehepapi» teinud. Nii hea oli minna selle koostöö pealt edasi. «Guugelmuugelpunktkomm» on küll mõneks ajaks mu viimane uuslavastus Vanemuises, aga ma loodan, et see ei jää mul selles teatris viimaseks esietenduseks.
Oleme Tartus kokku leppinud, et vanades lavastustes mängin ka edaspidi kaasa. Praegu on mängukavas neist kolm: «Guugelmuugelpunktkomm», operetilavastus «Õhtu Kálmániga» ja ooper «Tulleminek». Riiulil on «Rehepapp» ja «Ooperifantoom», mis tulevad mingil ajal tagasi mängukavva. Ja minu lemmik on «Reigi õpetajast» Jonas Kempe osa, mida praegu teeb Mati Turi, aga ma loodan, et saan seda kunagi jälle teha.
Aeg Vanemuises on olnud väga hariv ja põnev, vajalik ja ilus aeg. Kuus aastat on läinud kiiresti, esimesed kolm olin vabakutseline ooperisolist ja viimased kolm koosseisuline. Mul on olnud siin suurepärased kolleegid, keda tänan südamest.
Kuidas on möödunud esimesed kuud Estonia teatris?
Mängukavas on praegu «Viiuldaja katusel» ja «Linnukaupleja». Ja just 9. novembril tegin kaasa esimest korda ooperis «Tannhäuser» Heinrichi osas. Praegu õpin sisse veel kahte suurde võimsasse ooperisse – «Aidasse» ja «Lendavasse hollandlasse» – ja tulemas on teisigi lavastusi, kontserte ja muid üritusi. Kolme aasta plaan on küllalt täpselt paika pandud.
«Tannhäuseris» vaatasin saali, mis oli küll täis, aga ma mõtlesin, kas publikut jätkub ka 30 aasta pärast. Kas me saame ikka kindlad olla, et uued põlvkonnad peavad lugu sümfoonilisest muusikast ja ooperist? Et publik oleks saalis ka aastakümnete pärast, tuleb juba nüüd noored ja lapsed kaasa tõmmata.
«Guugelmuugelpunktkomm» on parim näide sellest, kuidas tuleb ette valmistada noorte inimeste kõrva sümfooniaorkestri ja ooperihäälega.
Mind on see noore publiku kasvatamise mõte ja klassikalise muusika heas mõttes propageerimine pannud juba mitu aastat liikuma ja tegutsema. Olen ju teinud Vanemuises koos Rasmus Kulliga 2015. ja 2016. aastal Kollase Kassi suvekooli. Ise kirjutasime, ise õpetasime ja ise lavastasime.
Sama mõttega oli loodud vanemuislastega kohtumiste sari «Võtame hetke», mida ma paar hooaega tegin. Ja linnapäevad ooperimuusikaga samuti. Ooperile uute austajate leidmiseks on Vanaema roll ja «Guugelmuugelpunktkomm» samuti ilusti selles reas.
Vaatasin Tiigi seltsimaja veebisaidilt, et olete praegugi ametis kultuurispetsialistina. Nii et olete ikka endiselt tartlane ja teete tööd tartlaste heaks?
Jah, mul on ju isegi kodu Tartus. Järgmist linna päeva korraldan ma ikkagi endiselt ja selle asjad on juba põhimõtteliselt paigas. Tiigi seltsimaja teeb juba ammu ettevalmistusi ka Tartu 2019. aasta laulupeoks, mille muusikaline juht on Triin Koch. Ka siin üritan jõu ja nõuga nii palju kui võimalik aidata. Ülesandeid ja tegemisi on teisigi. Tartu kultuurielu on mulle tähtis, püüan sellesse võimalikult palju panustada.
Panin tähele, et teid on äsja valitud Tapa vallavolikogu aseesimeheks. Või tegutseb seal nimekaim?
Ma olen Tapa volikogus olnud kaheksa aastat, millest viimased poolteist olin volikogu esimees. Kandideerisin nüüdsetel valimistel uuesti ja kui pärast valimist jaotasime oma «mustikapiruka» ära, jäi minule volikogu aseesimehe roll. See annab mulle aega teha teatritööd.
Tartu Uus Teater ja Von Krahli teater teevad lavastust «BB ilmub öösel», mille esimene vaatus algab Tartu ja Tallinna raudteejaamas ning teine Tapa raudteejaamas. Esietendus on selle intervjuu ilmumise päeval, 15. novembril. Kuidas kommenteerite?
Mul on hea meel, et Tapa raudteejaam on leidnud oma koha Eesti kultuurielus. Ma andsin omal ajal mõtte hakata seal lavastusi tegema.
Võtsin Märt Meosel (näitleja ja produtsent, teatriühenduse R.A.A.A.M. juht ja asutaja – RH märkus) hõlmast kinni ja kutsusin ta Tapale vaatama. Ta oli alguses pelglik, aga kohapeal veendus, et see on väga atraktiivne ja huvitav paik teatrit teha. Esimene lavastus oli 2012. aastal, vahepeal oli veel kaks ja nüüd tuleb Von Krahli ja Tartu Uue Teatri ühistöö.
Ma loodan, et Tapa raudteejaam leiab rakendust veelgi. Ja loodan sedagi, et etendused annavad selge signaali Eesti Raudteele, et jaamahoone ükskord korda teha. Muidu kukub see kokku, katus laseb läbi ja varsti ei saa seal enam kultuurirahvas tegutseda.