Kalõ pääga kagueestläse

Rainer Kuuba Foto: Sirje Lemmik

Küllap me kagueestlastena ikka millegi poolest erineme ülejäänud eestlastest, sest miks muidu on meile selline võrumurdeline humoorikas üldistus tehtud. Kalõ tähendab siitnurga keeles kõva. Loomulikult ei räägi ma siin kõigi meie kandi inimeste eest ja nimel, aga eks iga lugeja saa hinnata, kas ja kui palju on siin just temast juttu.

Värsked teadusuuringud näitavad, et kagueestlased on lausa geneetiliselt ülejäänud eestlastest eristatavad. Ajakirja Horisont 2016. aasta viimases numbris kirjeldas Eesti biokeskuse juht Mait Metspalu, olles uurinud eestlaste kaugete esivanemate jõudmist Eestimaale, et riigisiseselt on näha üsna selget geneetilist jagunemist Valga, Tartu, Põlva ja Võru maakonna ehk sisemaise Eesti ning ülejäänud ehk meresidusa Eesti vahel.

See meie geneetiline erinevus tõstab järjekordselt tähelepanu alla eestlaste rikka keelelise ajaloo. Ka keeleteadlased on juba aastakümneid tagasi jõudnud sarnasele äratundmisele: ligi 2000 aastat tagasi jagunes läänemeresoome algkeel sisemaa-läänemeresoomeks ja ranna-läänemeresoomeks.

Sisemaa-läänemeresoome keelest kujunes lõunaeesti hõimukeel ning see oli alus praeguste kagueestlaste põlisele kodusele keelele, nimetame seda siis Võru, Setu, Mulgi või Tartu murdeks. Seevastu algläänemeresoome teine haru – ranna-läänemeresoome – jõudis umbes 1500 aastat tagasi veel mitu korda jaguneda ning sellest kujunesid välja liivi, põhjaeesti, vadja, vepsa, karjala ja soome keel.

Selleks ajaks, mil põhjaeesti ja teised ranna-läänemeresoomest väljakasvanud keeled olid juba eristatavad – umbes 1000 aastat tagasi –, oli lõunaeesti keeleala umbes kaks korda suurem praegusest Eestist, ulatudes Lõuna-Eestist praeguse Valgevene põhjaosani ja hõlmates praeguse Läti idaosa ja teist samapalju maad Venemaa lääneosast.

Rahvaste liikumise ja muude tegurite tõttu hakkas lõunaeesti keeleala kahanema ja Lõuna-Eestisse koonduma, kuid keel püsis jätkuvalt elujõulisena ja oli osaline ka kõrgkultuuris. Vanim säilinud lõunaeestikeelse tekstiga raamat on 1622. aastal ilmunud «Agenda Parva», kus sama tekst kõrvuti ladina, läti, lõunaeesti, poola ja saksa keeles.

Raamatus olev lõunaeesti keel on sarnane Lääne-Võrumaa keelele, kuid on väidetud, et 17. sajandi Tartu linnakeel võiski olla selline. Tol ajal hakati koostama ka Eesti kahe põlise keele grammatilisi käsiraamatuid: 1637. aastal ilmus see põhjaeesti ja 1648. aastal lõunaeesti keele kohta.

Lõunaeestikeelne Wastne Testament ilmus 1686. aastal, põhjaeestikeelse Uue Testamendi ilmumiseni jäi siis veel 30 aastat ehk üks inimpõlvkond.

Võrukeelseteks ei saanud noid lõunaeestikeelseid raamatuid veel nimetada, sest keelele tema praeguse nime andnud Võru linna ja maakonna asutamiseni jäi veel sada aastat. Kuid pärast asutamist osutus noor Võru ometi nii märgiliseks keskuseks, et mõnekümne aasta pärast seostati lõunaeesti keelt lisaks Tartule juba Võruga.

Näiteks Wiedemann kirjutab 1864. aastal avaldatud uurimuses justnimelt Võru ehk võrueesti murdest (Werroehstnische Dialect), mainides ära, et seda on tavaliselt ka Tartu murdeks nimetatud. Teiseks Eesti peamurdeks Võru murde kõrval nimetab Wiedemann Tallinna ehk revalieesti murret (Revalehstnische Dialect). Nii et 19. sajandi teisel poolel olid Võru ja Tallinn keelekeskustena tolleaegsetele keeleteadlastele sama kaaluga.

Wiedemann kirjeldab poolteist sajandit tagasi ka seda, et Tartu maakonnas kõneldi juba siis selgelt Tallinna murret vaatamata maakonna nimele, kuid Viljandi maakonnas valdavalt Võru murret Pärnu maakonna Halliste kihelkonnani välja, kuigi Viljandis oli Tallinna murre ülekaalu saavutamas.

2011. aasta rahvaloendus näitas, et viis inimpõlvkonda pärast Wiedemanni uurimusi on lõunaeesti keelte (Võru, Setu, Mulgi ja Tartu) kasutamise territoorium säilinud ligikaudu samasugusena: lisaks Võru, Valga ja Põlva maakondadele lõunapoolsed osad Tartu ja Viljandi maakondadest. Kuid erinevalt Wiedemanni ajast on Tallinna murre ehk eesti keel praegu laialdaselt kasutusel Lõuna-Eestis ning lõunaeesti keelte igapäevaseid kasutajaid jäänud oluliselt vähemaks.

Sajandivahetusel uurisid Võru instituudi teadurid muu hulgas Vana-Võromaa, Mulgimaa ja Saaremaa elanike põlisust. Selgus, et Vana-Võromaal on vähemalt ühe vanema kaudu vähemalt kolm põlvkonda põliseid elanikke umbes kaks kolmandikku, Mulgimaal ainult 44 protsenti.

Tõenäoliselt on põliste elanike suur osakaal ka seletus, miks Kagu-Eesti maakondade elanikke on võimalik ülejäänud eestlastest geneetiliselt eristada. Eks see põlvkondadeülene paikne eluviis on aidanud ka põlist keelt ja kombeid hoida. Ka rahvaloendus näitas, et võrokestel on Võru murdekeele oskus säilinud märksa suuremal hulgal elanikest kui mulkidel Mulgi murde oskus.

Eelmise sajandi lõpus uuriti ka Võru-, Põlva- ja Valgamaa elanike identiteeti ning sellega seonduvaid tegevusi ja hoiakuid. Selgus, et ennast selgelt võrokeseks või setoks määratlejatel on uhkustunne oma päritolugrupi üle ning emotsionaalne seos sellega oluliselt suurem kui teistel eestlastel, mitte-eestlastel ning oma identiteedi määratlemata jätnud inimestel.

Lisaks iseloomustas ennast võrokeseks või setoks määratlevat inimest parem kohaliku keele ja traditsiooniliste tööde oskus.

Uuringu teinud Aune Valk kirjutab: «Identiteedi positiivne aspekt – oma päritolugrupiga seonduv uhkus- ning kuuluvustunne – oli tugev. Kuid identiteedi teine, ennast teistest eristav aspekt, nii-öelda etnotsentrism, oli kõigi kagueestlaste puhul väga nõrk. Varasemad samalaadsed rahvusgruppide uuringud on näidanud, et eristumine ehk eri rahvuste vahele piiride tõmbamine on eestlastele märksa omasem.»

Lisaks põlistele kagueestlastele, kelle teadaolev suguvõsa lugu on meie kandiga seotud aastasadu, on siia kolinud palju noori inimesi ja uusi peresid.

Osa neist on teadlikult tulnud tagasi maale, kust nende vanemad või vanavanemad pärit. Osa on Kagu-Eestisse kolinud teadmisega, et nende esivanemad on olnud pärit küll mujalt, kuid lisaks loodusele leiavad nad siinsetes inimestes ja üldises elukorralduses veel midagi sellist, mis nende uue kodu eriliseks teeb. Nad soovivad sellega seotud olla ning seda ka oma lastele pakkuda.

Küllap aga on praeguste kagueestlaste hulgas ka selliseid, kel pole selle kandiga seotud juuri ning kes elavad siin mingil ajutisel põhjusel, omamata meie kandiga mingit erilist emotsionaalset sidet. Olgu ka neil siin meie hulgas hea olla.