Seni on Ameerika toetanud eelkõige Balti riikide sõjalise taristu arengut, kuna just see sfäär on olnud meie taasiseseisvusajal suurimaid probleemkohti riigikaitses. Kuid sõjalise abina on antud ka relvi ja muud varustust. Näiteks Ukrainale plaanitava abina kavatseb Trumpi administratsioon Wall Street Journali teatel ukrainlastele anda nüüdisaegseid Javelini tankitõrjerakette, mida sealne sõjavägi ja avalikkus on pikisilmi oodanud. Tegelikult polegi niivõrd olulised pisiasjad, mida selle summa eest saadakse, vaid tugev poliitiline sõnum, mis abi andmisega välja saadetakse, sest nagu näitab senine praktika, võtab Ameerika selle riigi eest, kellele relvi antakse, ka vastutuse.
Kongressi ja Senati komiteede otsusega saadetakse teisigi tugevaid signaale. Kui suvel jõustunud sanktsioonidega seati Venemaa ühte ritta Põhja-Korea ja Iraaniga, siis ka kõnealuses dokumendis on Venemaad käsitletud vastasena. See näitab, et aasta eest levitatud hüsteeriline hirm, nagu hülgaks Trumpi administratsioon oma Ida-Euroopa liitlased, on osutunud täiesti alusetuks.
Donald Trump on presidendina saatnud segaseid sõnumeid, kuid pidanud välispoliitikas siiski toetuma teiste nõuannetele. Ehkki presidendikandidaadina lubas ta kogu senise Ühendriikide välispoliitika prügikasti heita, on tema tegevus selles vallas olnud piiratud ning tugevat mõju on avaldanud sõjaväelased, Kongress, aga ka meedia. Nende esindajatel puudub igasugune sümpaatia Kremli ja selle juhtide vastu. Pigem vastupidi – võib rääkida Venemaa-vastasest konsensusest Ameerika sõjalises ja poliitilises establishment’is.
Eesti nagu ka tema lõunapoolsete naabrite kaitsevõime on viimase veerandsaja aasta vältel üles ehitatud nullist ja selles vallas on väga palju ära tehtud. Teiste hulgas tänu meie sõpradele. Kuid pingutada ja suuri eesmärke tuleb seada ka edaspidi. Miks ei võiks järgmine suur eesmärk olla näiteks arendada välja korralik õhutõrjevõimekus – kas või liitlaste abiga?
/nginx/o/2015/03/13/3868285t1h852a.jpg)