/nginx/o/2017/11/16/7318139t1h8719.jpg)
Erinevalt mitmetest saali- ja väljakualadest, mida Tartus harrastab rohkearvuline sportlaskond suure publiku ees, tegutsevad veemotoristid Kvissentalis oma jõeäärses klubihoones vaikselt ja suurema kärata. Ent kui kätte jõuab võistlushooaeg, pole ühelgi teisel Emajõelinna spordiklubil tulemuste poolest midagi ligilähedastki vastu panna.
Kolm Euroopa meistri tiitlit ja kaks maailmameistri karikat – kas tõesti muutub kõik, millele veemotomehed oma käe külge panevad, kullaks?
Ilma tööta ei tule midagi, nentis veemotoklubi juht Üllar Põvvat. Veemotosportlastel pöörleb tuleva aasta hooaeg juba täistuuridel. Nimelt tuleb enne uut võistlushooaega saada valmis uhiuued paadid, neid proovida ja olla juba esimeses stardis tugevam kui kunagi varem.
Arendustöö ei katke hetkekski, sest konkurendid ei maga. «Mõnikord mõtleme, et oleme saanud valmis asja, millest enam paremat teha ei oska,» rääkis Põvvat. Kuid kohe saadakse uusi kogemusi ja paar aastat hiljem asuvad nad ehitama uusi, täiustatud paate.
Äsja lõppenud hooaega kokku võttes polnud Põvvatil oma klubi esindajatele midagi ette heita. Viktoria Soodla on kõigest mõne aastaga jõudnud GT-30 klassis tippu ja sel suvel tuli ta Euroopa meistriks.
Väga hea meel on treeneril ja klubijuhil sel suvel esimest korda täiskasvanute klassis startinud Stefan Arandi üle. Varem noorte GT-15 klassis nii Euroopa kui ka maailmameistriks tulnud ja mullu maailma parima noore veemotosportlase tiitliga pärjatud Arand pani end suvel proovile täiskasvanute paadiklassis – tuli, nägi ja võitis. GT-30 klassis jõudis ta kohe maailmameistritiitlile. Uuel hooajal hakkab Arand võistlema ka vormel 4 klassis.
Mõistagi ei saa mööda vaadata Rasmus Haugasmäest, kes tõi klubile taas nii Euroopa kui maailmameistritiitli. Põvvati sõnul on Haugasmägi võitnud järjepanu 26 võistlust, neist üheksa tiitlivõistlust. «Pole teada, et keegi oleks varem sama suutnud,» muheles treener.
Paatidest on praegu Kvissentalis valmimas uus GT-30 alus Kärol Soodlale ja teine müügiks. Samuti vormel 4 teine mudel Stefan Arandile ning musta noolt meenutav vabaklassi O-250 Rasmus Haugasmäele. Selle viimase võistluskiirus peaks ulatuma 170 kilomeetrini tunnis.
«Kui tahad olla medalikonkurentsis, siis aeglasem ei saa olla,» nentis Põvvat.
Tõsi, viimati nimetatud paadi ehitamise hind on klubile kõrge. Mitte nii väga rahalises mõttes, vaid emotsionaalses plaanis. Nimelt tuli uute plaanide teoks tegemiseks võtta vastu raske otsus ja müüa maha kuldsete kirjadega must paat OSY-400, millega Rasmus Haugasmägi on tulnud viis korda järjest maailmameistriks. Konkurendid on sellel paadil kosjas käinud sellest ajast, kui sellega esimene tiitel võideti. Raskelt tulnud müügiotsus võimaldab aga ehitada nii O-250 paadi kui ka uue, pisut kergema ja loodetavasti ka kiirema OSY-400.
Vabaklassis on Haugasmägi viimastel aastatel samuti tasapisi võistelnud ja üldsegi mitte halvasti. «Ukrainlased pakkusid, et neil on paat, millega sõita, ja meil oli võistlustes väike tühimik,» rääkis Haugasmägi. Võõra paadiga õnnestus tal maailmakarikasarjas tulla üldarvestuses kuuendale kohale ja ühes sõidus oli ta koguni kolmas.
Uue paadiga seotud ootused on mõistagi kõrgemad, tunnistas Haugasmägi.