/nginx/o/2017/01/12/6247691t1h7f82.jpg)
«Kuidas peab tundma end ühiskond, mis on suures osas veendunud, et teda valitsevad moraalsed värdjad.» See Rein Raua viis aastat tagasi öeldud lause võttis kokku toonase ühiskondliku ängi, mis hõlmas Reformierakonna rahastamisskandaalist tõukunud pahameelelainet ja leppimatust erakondade suletuse ja omakasupüüdlikuse ning poliitilise kultuuriga.
Protsess, mis läbis ka presidendi kokku kutsutud jääkeldriarutelud, andis kammertooni Eesti poliitika kesksetele aruteludele veel mitme aasta jooksul. Erakondade eetika ja moraal, poliitiline reklaam ja avaliku võimu kasutamine enesereklaamiks ning mõistagi erakondade rahastamisküsimused olid püsivalt kesksel kohal mitme valimisperioodi ajal ja vahel. Selle kõrval kerkis reaktsioonina mikromanageerimisele ja suurele Exceli-armastusele seisakuühiskonna kujund, mis päädis Reformierakonna tõrjumisega võimult.
Praegu on Eesti poliitika siirdunud uude ajajärku. Järjest enam tiibu avava Keskerakonna tuules realiseerivad oma ideid ja unistusi ka SDE ja IRL. Otsuseid langetatakse vabanemistundega ja kiirustades. Keskerakond tahaks tormakusega justkui tagasi teha aastakümmet opositsioonis. SDE ja IRL-i kujutluses on nad vabanenid nõidusunest ja alles nüüd valmis tõelisteks tegudeks.
Selle kõige tulemusena on katastroofiliselt halvenenud otsuste langetamise kvaliteet Eesti riigijuhtimises. Kõige halvema stsenaariumi järgi toob alkoholiaktsiisi tõus kaasa järgmise aasta eelarvesse 150 miljoni euro vähemlaekumise. Seejuures on hämmastama panev, et rahandusministeerium ei andnud otsustajatele piisavat tagasisidet radikaalse hinnatõusu mõjude kohta.
Kõige kahetsusväärsem on aga see, et plahvatuslikult arenenud piirikaubanduse tõttu ei muutu kuigivõrd eestlaste joomisharjumus. Selle otsuse ristiisa teeb samas kalanägu ja soovitab kõigi küsimustega pöörduda valdkonna eest vastutava ministri poole.
Samavõrd kummaline on üleöö tekkinud soov külvata ilma uuringu ja analüüsita 21 miljonit eurot üle-eestilisse osalisse, lausa suvalisse tasuta ühistransporti. Samm, mida praegu näidatakse Kadri Simsoni soolona, on osa Keskerakonna tuumikideoloogiast. Seejuures on sootuks unustatud tõsiasi, et tasuta transpordi kehtestamisega Tallinnas vormistasid paljud end pealinna elanikeks ja nii vähenes teiste omavalitsuste tulubaas, seega ka investeerimisvõimekus.
Ka IRLi valimisteaegse munadejagamisjutu teoks saamine on külvamas suurt segadust, kuid selgitusi napib. Kuidas ja keda uuel aastal toimuv tulumaksureform puudutab, on siiani halvasti kommunikeeritud. Ka IRL ise on oma keskset lubadust häbenema hakanud, kuigi rõõmusõnumina võiks ju öelda, et madalapalgalistele jääks rohkem raha kätte.
Ma olen kaugel sellest, et öelda, et ideoloogilistel alustel otsuseid ei tohiks poliitikas langetada, kuid need peavad olema põhjendatud ja argumenteeritud ning selle kõige juures peab kõlama ka mõistuse hääl. Vastasel juhul tuleb küsida Rauda parafraseerides, et kuidas peaks tundma end ühiskond, mis on suures osas veendunud, et teda valitsevad ideelised käpardid.