Elu Eestis on viimase 25 aasta jooksul paremaks ja ohutumaks muutunud. Muuhulgas on 1990ndate ja nullindate aastatega võrreldes oluliselt paranenud ka olukord liikluses, hukkunute ja viga saanute arv on kahanenud. Praeguseks oleme jõudnud Euroopa keskmisele tasemele ja ehkki Lääne-Euroopa ning Skandinaavia tasemeni on veel tükk maad minna, on progress siiski ilmne. Nii liikluskultuur kui ka ohutusvarustus paranenud, samuti ei saa mainimata jätta ennetusvallas tehtud tööd.
Nii nagu mõni autojuht ei tea, et roolist vasakul pool asub üks kaval seadeldis, mis võimaldab plaanitavast manöövrist teistele juhtidele varakult märku anda, on meil paraku ka jalakäijaid, kes ei tea, et on olemas võrdlemisi lihtne vidin, mis neid pimedal ajal valgustamata teedel autojuhtidel varem märgata aitab. Vähemalt on politsei kinnitusel Eesti täiskasvanute hulgas viimastel aastatel võtmas maad trend kanda vähem helkurit.
See on negatiivne tendents, arvesse võttes eestlaste suurt armastust tumedate rõivaste vastu, samuti seda, et suurema osa aastast on meil võrdlemisi pime. Suur osa liiklusõnnetustest juhtubki teatavasti pimedal ajal. Inimese silm võib pimedas eristada vaid viit protsenti sellest, mida ta seletab valgel ajal. Selleks et reageerida autotulede vihku ilmunud, tumedaid teksasid, jopet ja mütsi kandvale jalakäijale, kulub autojuhil vähemalt kaks sekundit, ja selle jooksul jõuab auto juba poolsada meetrit edasi liikuda. Helkuri kandmine parandab jalakäija märgatavust oluliselt. Pealegi pole ju tegu ka iPhone X-ga, mille soetamine kellelegi üle jõu käiks ning mille hankimiseks tuleks nagu nõukogude ajal mõne defitsiitse tarbekauba saamiseks tundide kaupa järjekorras seista.
Meie inimestele ei meeldi vastutada. Pigem meeldiks enamikule vastutusest kõrvale puigelda. Liikluses tuleb igal liiklejal enda eest ise vastutus võtta. Ei saa lootma jääda, et siseminister või tema alluvad käiksid kõigile täiskasvanud inimestele ise helkureid tasku külge riputamas. Mõnes Euroopa Liidu riigis on trahv helkuri mittekandmise eest 300 eurot ning mõnes võidakse pimedas helkurit mitte kandnud jalakäijale otsa sõitnud juht lihtsalt süüst vabastada.
Ka Eestis võib helkuri puudumisel politsei jalakäijat trahvida, ent enamasti tehakse lihtsalt hoiatus ja vahel antakse inimesele ka helkur. Kõike ei saagi teha sunniga, ideaalile seisab lähemal riik, milles nii seaduslikku regulatsiooni kui ka juriste on võimalikult vähe. Järelikult tuleb selliste lihtsate asjade eest nagu helkuri kandmine igaühel ise hoolt kanda.