Seadus, mis on ilmselgelt ajale jalgu jäänud ning sisuliselt ammugi ei tööta, naeruvääristab (õigus)riiki ja põhiseadust. Just niisuguseks on saanud poliitilise välireklaami keeld aktiivse valimisagitatsiooni ajal, mis algab kehtiva korra järgi kandidaatide registreerimise viimasest päevast.
Aastal 2005 muutis riigikogu valimisseadusi nii, et aktiivse valimisagitatsiooni ajal keelati erakonna, üksikkandidaadi või erakonna nimekirjas kandideeriva inimese, nende logo või programmi reklaamimine hoonetel, rajatistel ning ühissõidukite või taksode sise- ja välisküljel.
Praeguseks on aga välireklaami keeld vastuolus nende põhimõtetega, mille tõttu ta kaksteist aastat tagasi ellu kutsuti. Avalikkus taunis toona üsna üheselt totalitaarsetele riikidele iseloomulikke hiidplakateid. «Ma ei tea, miks need surnujumestaja tehtud / üleelusuuruses portreed / mu linna vahel vahel ripuvad / seal keskalleel, kus koerad s....d,» kõlas terav ühiskondlik satiir ansambli Dagö esituses (Lauri Saatpalu). Keeluga pidi tulema rohkem kandidaatide võrdsust ja sisulist argumenteerimist, vähem nähtavat priiskamist.
Selle asemel oleme saanud hoopis pikema reklaamiperioodi ja kallimad kampaaniad. Plakatid on küll keelatud, aga kõik muu käib edasi. Politseil on järelevalvet järjest keerulisem teha, sest aegunud seadus kutsub piire kompama, lisaks mängib suurt rolli interneti- ja sotsiaalmeedia, mis kõnealuse välireklaamikeelu kehtima hakates oli praegusega võrreldes lapsekingades. Nii tulevadki nähtavale üha uued «sisustamata õigusmõisted», nagu neid on nimetanud siseminister – sealt ka järjest kasvanud teadete arv valimiskampaania reeglite võimaliku rikkumise kohta.
Välireklaami keeldu praegusel kujul pole õiguspäraseks pidanud ükski kolmest viimasest õiguskantslerist, probleemile on juhtinud tähelepanu president Kersti Kaljulaid. Ametis oleva õiguskantsleri Ülle Madise meelest piirab kehtiv keeld ennekõike vähem tuntud kandidaatide võimalusi, andes samas eelise riigikogus esindatud erakondadele. Kui seadusandja välireklaami keelu tühistamise tõsiselt ette võtab, ning seda tuleb teha, tasuks siiski mõelda plakatite mõõtmetele – need ei peaks ju katma terveid majaseinu.
Samas on viimastel valimistel olnud näha tendentsi, et edu toob kandidaatide isiklik kontakt valijaga. Ukselt uksele tuleb käia ühtviisi nii erakondade esimeestel kui ka üksikkandidaatidel. Vaid raha ei too tulemust. Seda näitas Urmas Sõõrumaa ja Jüri Mõisa sisuliselt läbi kukkunud valimisliit Edgar Savisaarega viimastel kohalikel valimistel. Enam kui pool miljonit maksnud kampaania tõi vaid ühe koha, sellegi Savisaarele isikumandaadiga.