Kristjan Port: Neurokirurgi kurbusest

Foto: Andres Raudjalg

 Luminor Pensions Estonia toob lugejateni artiklisarja, milles Kristjan Port arutleb sügavuti mõistete tulevik ja pension muutumisele ajas ja sellega kaasnevatele arengutele meid ümbritsevas.

Elame ajal, mil paljusid inimesi erutavad õuduslugudest enam Facebooki sissekanded ja töörügamisest on saanud moehaigus. Selline stressirohke elu toidab neurokirurge ja pärsib heaolu kasvu. Kuidas selles targalt toime tulla, et hiljem ei oleks kurb olla?

Õuduste kogemiseks sõnu meisterlikult ritta sättinud Edgar Allan Poe suri 1849. aastal. Õuduslood sellega maailmast ei lõppenud. Lisandus omapärane tava, kuigi mitte kohe, natukene hiljem. Kusagil 1930ndatel Poe’ sünniaastapäeval ilmus hommikurõskuses kirjaniku hauaplatsile valge salli ning laia kübaraga indiviid. Ta seisis hetke vaikides, valas klaasi kriipsukese konjakit. Tegi lahkunu suunas žesti, jõi üleva hetke jaoks välja valatud noobli joogi ja asetas hauakivile kolm punast roosi ning lõpetamata konjakipudeli. Seejärel lahkus hämarusse. Harvadele avanenud episood kordus umbes järgmised 80 aastat. 2009 aastal, täpselt 200 aastat pärast Poe’ sündi tema loominguga sobiv surnuaia hämaruse ja rõskuse müsteerium katkes.

Poe ajal võis pidada tubliks elu, mis lõppes suhteliselt kiiresti tuberkuloosi, koolera, marutõve, südamehaiguse, alkoholi, narkootikumide või enesetapu tulemusel. Juhul, kui enne seda jõuti luua midagi meeldejäävat. Näiteks mõned luuletused ja novellid. 40-aastaselt lahkunud kirjamehe saladuslooriga varjutatud surm olevat seotud ühe või mitme nimetatud põhjusega.

Elame tõejärgses maailmas

Tänapäeval töötatakse rohkem ja elatakse kauem. Pea kõigist jääb kustumatusse internetimällu midagi meeldejäävat. Meedia pakub sisu, tänu millele Poe õuduslood pole enam õudsed ega eruta isegi lapsi. Suurema efektiga on Facebooki sissekanded. Kõhedust põhjustavad hirm kehvast muljest, lisaks probleemne töö ning ellu tungiv tehnoloogia. Kui kirjanikku võib pidada kunstiliseks valetajaks, siis täna on luiskamisest saanud enamusele omamoodi töö. Nõuded inimesele on sedavõrd kasvanud, et ootustele vastavus täitub üha suuremas osas kaunistuste ja väljamõeldistega. Levinud valeks on, kui palju keegi tööd teeb. Lihtsalt on kõigile parem, kui jätad mulje töö all ägamisest. Siis kuulud õigete gruppi. Internetis õpetatakse, kuidas kirjutada atraktiivset CV-d, inforuumi täidavad populaarsed teenused, mis koguvad infokilde töisest erakordsusest. Kes selle mänguga kaasa ei lähe, paistab nõrga, aeglase ja tarbetuna. Isegi teadlased on hakanud petma, kuna päeva lõpuks pole oluline tõde, vaid kuulsus ja sissetulek.

Nõuded inimesele on sedavõrd kasvanud, et ootustele vastamiseks kasutatakse aina rohkem kaunistusti ja väljamõeldisi. Näiteks on kõigile parem, kui jätad mulje töö all ägamisest. Siis kuulud õigete gruppi. Foto: iStock

Pärast pikki arutelusid ja debatte ning uurimistööd otsustas mainekas Oxfordi Sõnaraamat valida 2016. aasta sõnaks „tõejärgne“ (ing k „post-truth“) tähistamaks elu, milles objektiivsed faktid on vähem olulised võrreldes panustamisega emotsioonidele ja populaarsetele hoiakutele. Ajastule kohaselt otsustas kohalik ajalooselts 2016. aastal taastada vaatemängu Poe’ haual, sättides selle pealtvaatajatele mugavamale ajale, lisades sündmusele dramaatilise muusika ning ladinakeelse deklamatsiooni põrmule avaldatava au alatisest hilinemisest. Kes ei taju selles viltulaskmist, võibki ilmselt pidada end kaasaegseks.

Väärtuste roll tehnoloogia arendamisel

Kuivõrd väärtused kujundavad meie valikuid, siis on tõenäoliselt taolisel asjade seisul mõju tehnoloogia arendamisele. Juhtsignaaliks ärategemise rõõm, raha ja aupaiste, harvemini seos inimese eesmärkidega, mis peaks kurvastama filosoofe. Kastist väljas mõtlemisharjutusena võib vaadelda allegoorilist neurokirurgi. Tähelepaneku taga on just ühe filosoofi arutelu põhjustest, miks nii paljud tema ametivennad on õnnetud. Selle teema juurde veel jõuame, aga enne triivis ta ajukirurgi kurva saatuse juurde. Vähesed inimesed sobivad ja veelgi vähesemad peavad vastu suure pinge ja nõudlikkusega arstiõpingutele ning sama pikale residentuurile. Neist mõnd eriala võib pidada teistest keerukamaks, nagu näiteks neurokirurgi oma. Sellele viitavad nii pikim õpingute periood kui rahvusvahelises palgavõrdluses kõrgeim tasu ja ametiga kaasnev prestiiž. Õnnetuseks on see vist üks kurvemaid töid. Sest leiab ju ajukahjustusega juhtum harva rõõmsaloomulise lahenduse. Ehk on olukordi, milles juhtunud halba ei saa heastada.

Tehnoloogiaarendaja, eriti tehisintellekti (AI) vallas sarnaneb paljuski neurokirurgiga. Loomulikult mitte kõiges, sest headele AI spetsialistidele makstakse veelgi suuremat palka. Lisaks on mitmed AI arendajad formeerunud mitte ülikooli, vaid töö kaudu, sest valdkond on tärkava ning rahutu iseloomuga. Sellega kaasas käimine võib ülikoolipingis istudes aeglaseks jääda. Kuid mõlemad ametid on suunatud ajule, selle talitluse mõistmisele ja edendamisele.

AI arendaja ja neurokirurgi ameteid seob kaudselt veel Parkinsoni nimi. Laiemale avalikkusele on see tuntud kahesaja aasta eest James Parkinsoni poolt kirjeldatud süveneva närvisüsteemi kahjustava haigusena. Jagatud perekonnanime tõttu on vähem tuntud 1955. aastal C. Northcote Parkinsoni poolt sõnastatud tähelepanekust kujunenud nn Parkinsoni seadus, mille järgi võtab töö kogu selle valmimiseks saada oleva aja. Ehk kui sul on ühetunnise töö tegemiseks kaks tundi, saab töö valmis mitte varem kui kahe tunni pärast.

Intellekt kopeeritakse masinasse

Modernne aeg on seda vahekorda täiustanud. Tänapäeval püüab töö võtta kogu ärkamise ja magama jäämise vahel saadaval oleva aja. Oleme muutnud enamuse töödest infopõhisteks ning arendanud mobiilseid tehnoloogiaid, mis võimaldavad sellega kõikjal kontaktis olla. Töövõimalusi otsivad inimesed ise tänu töise tõhususe kasvule ja kultuuri diktaadile. Kuna selline stressirohke elu toidab neurokirurge ja pärsib heaolu kasvu, ongi loomulikuks arenguteeks kasvava intensiivsusega püüdlused kopeerida intellekt masinasse. Näed, ka AI arendajal on kurvastamiseks põhjust, aga seda on keerulisem märgata.

Esialgu kasutatakse uut masina võimekust inimestest töötajate toetuseks. Umbes kaheksa robotiga tuhande töölise kohta, väljas pool Aasiat maailma suurima robotite tihedusega Saksamaal selgub, et koos taolise seadmega on inimese töökoht paremini kindlustatud, kuigi töö sisu võib muutuda. See tähendab, et roboti lisandumine tõstab ettevõtte konkurentsivõimet ja selle kaudu edendab töökoha kindlust. Saksamaa tööhõivele tuleb lisaks kasuks oluline roll robotite tootjana. Riigi käes on maailma kümne juhtiva robotite valmistaja seas auväärsed kaks kohta. Ülejäänud kaheksa kuuluvad Jaapanile.

Kuigi suures pildis ei ole Saksamaal robotid tööhõivet langetanud, siis tööstuses on robotite kasutamise kasvuga inimeste töökohtade arv siiski oluliselt vähenenud. Saada olevad tööd asuvad seega väljas pool vabrikute tootmisliine ja need on suuresti infotööl põhinevad ametid. Samal ajal väheneb tootval tööl uute, ennekõike noorte töökäte vajadus, sest tänu robotite poolt tõhusaks muudetud tootmisele on tärkavatel ettevõtetel raskem tootmisse siseneda ning juba eduka roboti kõrvale pannakse tööle pigem järgmine liigikaaslane.

Robotite mõju sakslaste palgale on tugevalt varieeruv. Palk on pigem tõusnud juhtidel, juristidel, tehnoloogidel, loodusteadlastel, müügiesindajatel ning ametnikel. Langustrendi kogevad enam transpordi, laonduse, turvavaldkonna, seadmete juhtimise ja hooldustöötegijad. Jagades töökohad kõrge, keskmise ja madala oskustasemega ametiteks, siis pea eranditult aitab robotiseerumine paremat palka saada kõrge oskusteabega töötajatel, kui teiste sissetulekud pigem langevad, sest neid on üha lihtsam asendada masinatega.

Saksamaa näitest võib välja lugeda, et uue tehnoloogia ajastu premeerib neid, kes arendavad ja juhivad uue tehnoloogia kasutamist. Ning ka neid, kes klaarivad kaasnevaid õiguslikke ning bürokraatlikke olukordi. Muuhulgas ka terviseprobleeme. Ülejäänute puhul on väljavaade kehvem. Seda esialgu. Mõnedes analüüsides nähakse uue põlvkonna tehnoloogial tööhõivele kaheastmelist efekti. Esmalt juhtub see, mida juba näeme – arvutid asendavad juhitavaid. Seejärel töökohtade kadumine aeglustub, kuna allesjäänud ja võibolla juurde tulnud tööd ei allu lihtsale automatiseerimisele. Peagi protsess jätkub, kuivõrd senine edu sunnib tagant ja siis lähevad löögi alla juhtivad ametikohad, ehk koondajate endi töö.

Praegu on arvutid asendamas juhitavaid. Tulevikus aga on tõenäoline, et löögi alla lähevad juhtivad ametikohad. Foto: iStock

Varem mainitud filosoofi juurde tagasi tulles pani mees tähele, kuidas mitmed kolleegid, olles pool elu pingutanud akadeemilise edu nimel, lagunevad ära hetkel, kui on saavutanud ihaldatud professori positsiooni. Osad hakkavad jooma, mõned satuvad vaimuhaiglasse, teised väldivad töölkäimist, on neidki kes surevad jne. Ühe võimaliku seletusena pakub ta koormuse languse põhjustatud orientatsiooni kaotust. Midagi vastupidist surmava haigusega kohtumisele, kui äkitselt mõistad, mis on oluline. Kui vabadust kaotades tabad selle väärtust, siis filosoof kardab, et töise koormuse langedes avastatakse vastupidi – miski polegi enam oluline, sealhulgas tehtud pingutused, ega järgnev elu.

Kindlusta oma tulevikku!

Edgar Allan Poe kuulsas ronga luuletuses oskab lind armastatu kaotusest kurvastava tegelase küsimuse peale öelda „ei iialgi“. Selgub, et see on ainus, mida lind öelda oskab, aga vastus sobib deemonlikult hästi vanu aegu tagasi igatseva jätkuvaks masendamiseks.

Pole teada, milline on kaugem tulevik, aga üleminekuperiood saab olema segadust külvav, täis vastuolulisi sõnumeid, millest osa petavad ja teised on petlikud. Järelikult tasub tööd omades midagi kõrvale panna. Et ei oleks hiljem kurb olla.