/nginx/o/2017/11/22/7335085t1h4323.jpg)
Suurte õigusreformide aegu möödunud sajandi lõpul ja praeguse alul polnud harv pilt, kus tollane Riigikogu õiguskomisjoni esimees Jüri Adams, mõni komisjoniliige veel ja paar ametnikku kirglikult mitmesajaparagrahvilist eelnõu arutasid. Õues oli juba pime, lamp heitis laua keskele kehvavõitu valgust, aga alla ei antud, kirjutab õiguskantsler Ülle Madise.
Tuleb tunnistada, et suure elukogemuse ja lugemusega Jüri − nagu ka näiteks Vootele Hansen − on kohati paremad juristid kui mõni, kel asjakohane paber taskus.
Vahel marssis Jüri hommikul komisjoni uksest sisse: oli eelnõu öösel ümber kirjutanud, sest tekst olnud segane, rakendamine läbi mõtlemata ja pealekauba vastuolus mõne teise seadusega. Mäletan, et osa ametnikke pidas seda imelikuks, unistades ajast, mil Riigikogu enam riigijuhtimist ei sega. Eks Jüri Adamsit kardeti ka: komisjoni tuli ilmuda ettevalmistunult ning suhtuda rahvaesindajatesse asjakohase austusega.
Jüri Adams on olnud parimas mõttes rahvaesindaja ja täitnud täpipealt seda rolli, milleks ametivanne kohustab. Riigikogu juhib riiki, ei keegi teine. Nii ütleb meie põhiseadus.
Tsiviilseadustiku üldosast, meie kaasaegsest lepinguõigusest ja paljudest teistest Eesti õiguskorra müürijuppidest tahaksingi riigiõiguslasena vähemalt grammikese olulisemaks pidada Jüri Adamsi panust põhiseaduse tegemisel.
Nii nagu keegi ei too ega loovuta üksipäini riiklikku iseseisvust, ei loo ega muuda keegi üksinda ka põhiseadust. Nii on, ent just Jüri Adams pani Põhiseaduse Assamblee ette tasakaalustatud riigijuhtimise mudeliga Põhiseaduse eelnõu. Koguteos «Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee» (Juura, Õigusteabe AS, 1997) on väärt lugemine kõigil oma 1296 leheküljel.
Mõned praegugi ülimalt olulised mõtted on Jüri sõnastanud Põhiseaduse Assamblee 4. oktoobril 1991 peetud istungil, mil arutati erinevaid põhiseaduse eelnõusid. Assamblee võttiski aluseks Jüri eelnõu, mille keskne telg oli ühiskonna- mitte riigikesksus, ülemäärase detailsuse vältimine ja lähtumine «võimude tasakaalustamisest nende omavahelise seostamise teel» (lk 122).
Kui Jüri Adamsit ei oleks olnud, oleks Eesti tõenäoliselt elamiseks kehvem paik. Tõenäoliselt oleks Eesti sarnasem saatusekaaslastega, kes valisid iseseisvuse taastamise järel riigivalitsemises võimuka presidentaalsuse ning majanduses riigikapitalismi, ei saanud kontrolli alla korruptsiooni ega pööranud nii jõuliselt vabasse ühiskonda. Siinmail teatakse vähe, et nendest riikidest on väljarändajaid palju rohkem, elujärg viletsam ja tulevikuvaade hämaram. Kas reformide käigus tehtud vigu ja inimeste kannatusi saanuks vältida? Elus läbiviidatavat paremat plaani pole tagasivaateliseltki seni esitanud keegi.
Küllap keegi õhkab, et käsuvõimuga tugeva peaministri või presidendi ärajäämisest on küll kahju. Muidugi, kui riiki juhiks säravalt tark, inimlike puudusteta Eestile pühendunud inimene, oleks tulemus suurepärane. Kahjuks ei ole sellist juhti õnnestunud leida teistel rahvastel, vaevalt õnnestunuks Eestilgi. Mõni vajalik omadus jääb ikka puudu. Ka neil on jäänud, kellest nüüd vaid ülivõrdes kõneldakse. Lisaks ei asenda kuitahes veenmisjõuline ja karismaatiline liider vabas ühiskonnas tõsiasja, et suurte ühiskonnarühmade huvid ja soovid on paljudes asjades vastukäivad. Ja huvide eest võideldakse avalikult.
Õigluse küsimust ei saa ju lahendada loogikaga. Ühele tundub omandireform õiglane ja teisele julm; üks tõstaks tublisti maksukoormust ja tihendaks sotsiaalset turvavõrku, teine arvab, et kellelgi pole õigust vaevaga teenitud tulust suurt osa ümber jagada. Üheaegselt pole neid teid võimalik käia, nagu pole võimalik ka korraga Euroopa Liidus olla ja mitte olla.
Niisiis leian, et Jüri Adamsi mitmekümne aasta pikkune võitlus vaba ühiskonna ja demokraatia eest ning korruptsiooni, silmakirjalikkuse ja võimu kitsa eliidi kätte koondumise vastu on teinud Eesti palju paremaks.
Loodan, et Jüril jagub energiat ja tahtmist kaitsta vabadust, mõistlikkust ja tasakaalustatud riigivalitsemist veel tubli inimpõlve jagu.
Palju õnne, Riigikogu põhiseaduskomisjoni aseesimees Jüri Adams!
Marju Lauristin vastas 3. novembril 2017 Tartu Postimehe peatoimetaja Rannar Raba küsimustele:
Teate, põhiseaduse loomist vedasidki inimesed, kes olid kirglikult pühendunud sellele, et tekiks parim Eesti Vabariik, mis võimalik.
Praeguseks on muidugi poliitikasse jäänud väga vähe neid, kes toona tegutsesid. Osa on meie seast jäädavalt lahkunud, osa on läinud tagasi teaduse või kunsti juurde. Mul on hea meel, et Jüri Adams on nüüd, pärast pikka-pikka vaheaega tagasi riigikogus, aga kui ta tänaval kõnnib, siis ei tunne teda vist enam õieti keegi äragi. Kui Jüri Adams elaks Ameerikas … mu jumal! Mõelda vaid – põhiseaduse algteksti isa! Ta oleks tõeliselt glorifitseeritud isik.