Lugeja kiri: kuidas Coop Viljandis panga avas

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Coop.
Coop. Foto: Ardo Kaljuvee

Oma muljeid avatud Coop Pangast kirjutab lugeja Riina Rossa Viljandist.

Algul ei saa arugi, kas kaupluse nurka on toimetatud hoopis autogaraaž. Ülestõmmatavad uksed on kohaldatud siiski pangakontorisse, s.o nurka pugemiseks mõeldud tellerite juurde pääsemiseks.

Aga, kus on «kontoris» WC, kätepesu koht? Ei ole!

Pikaajalised hoiustajad viskasid nalja: «Garaažikappi «pott» nurka, kui ihuhädad peale tulevad. Ja nii lihtne see ongi!»

Õnnelikud olid paljud viljandlased, kui Krediidipank tänu rahandusmehele Rein Otsassonile oma tegevust alustas. Olgu muld talle kerge! Truult teenisime meie kui hoiustajad seda panka mitukümmend aastat.

Võta näpust, uus kodumaine pank Coop arendas välja strateegia panganduse ja kaubanduse koostööle. Ongi nii, hinnad muudkui tõusevad ja rahad kaovad. Kaupluste kliendid aina vaesuvad! See on sotsialism uues kuues. Maarahvale on selline strateegia hädavajalik, sest kaupluse ostjaskonnale pakub Coop Pank väljamakseid Coopi kauplustes üle Eesti.

Olen väikese pensioniga Eesti riigi pensionär, kes loeb igat kopikat, mõtleb ratsionaalsemalt. Viljandlasi panevad imestama Coopi uued arusaamad. Uus pangakontor paigutati Konsumi kaupluse nurka. Samal ajal laiutab Tallinna tänavas asuva endise tarbijate ühistu, praeguse Coopi suures majas, suur ostjate tühjus, ruumide avarus.

Terve alumise korruse nukras vaikuses seisavad kaubad, ostjateta ruumides. Just sinna oleks võinud paigutada soliidse Krediidipanga järeltulija – Coopi pangakontori. Hullu pole, alati on võimalus teise panka kliendiks minna, kui endine pank oma tingimustega kliente ei rahulda.

Iga pangaklient vajab oma tehingute ajal privaatsust. Uues Konsumis avatud pangakontor neid tingimusi ei täida. Õpitud tõde: «Kunagi pole hilja.» See on Eestis kurblooline tõde, märkame alles siis, kui mõni hullus on tehtud, nagu aktsiiside tõstmine.

Raske on seista uute terminaatoritega rinnutsi, uutes pangaterminalides ja laiutada käsi, sularaha pole enam vaja, raha arvestamist ammugi mitte. Sest vaesus tuleb uksest ja aknast sisse, kauplusi tuleb juurde, hinnad muudkui tõusevad. Kurblooliselt lõpeb ka minu lugu, sest pean otsima uut pangakontorit, minule parimate tingimustega. Pole vaja suurt hädapasunat ajada, teised pangauksed on veel avatud, mitte viinariiuli leti taguses kapis. Pensionärid ei kasuta eriti interneti- ja mobiilipanka, see on neile uuel ajastul üle jõu käiv tegevus. Iga riiklik poliitika ei ole veel kõigi jaoks kohandatud. Suur hulk inimesi elab vaesuses, aga oma tõekspidamistega, millega peavad olema rahul.

Riina Rossa, Viljandist

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles