/nginx/o/2017/11/23/7340637t1hfec5.jpg)
Enne tänavust hooaega ei öelnud Urmas Raagi nimi suurele osale ratsaspordimaailmast just palju, kuid selle suvega muutus kõik. Ühtäkki teda tuntakse ja teretatakse ning nii mõnigi on avaldanud soovi temalt hobuseid ära osta. Tuntuse on toonud poodiumikohad maailmakarikavõistluste etappidel. Kesk-Euroopa arvestuses juhib Raag edetabelit.
Raag leidis, et tal on väga vedanud, sest tema oma tallis kasvanud ja treenitud 10-aastane eesti sporthhobuse tõugu täkk Carlos ja üheksane mära Ibelle (sündinud Belgias) on jõudnud võistlusikka väga heas konditsioonis. Raagi võistlushooaeg algas aprillis Itaalias, kus sportlasel olid kaasas mõlemad hobused ja nii Carlos kui ka Ibelle näitasid, et on väga heas hoos.
Järgmised võistlused olid Poolas, seejärel Peterburis, kust Raagil õnnestus saada esimesed poodiumikohad. Carlosega tuli ta MK-arvestuses kolmandaks. Peterburile järgnenud Riia võistlustel võitis ta Ibellega esimese koha punktid ning tõusis MK-sarja juhtima Kesk-Euroopa arvestuses. Heast küljest näitas ta end ka EMil Göteborgis.
Praegu valmistub Raag järgmisel nädalal Poolas peetavaks viimaseks maailmakarikaetapiks. Ratsasport on kallis ala, kuid kui jõuda sel alal tippu, kaasneb sellega ka raha, rääkis Raag. MK-etappide võidufond on harilikult 25 000 eurot. Poolas on neli starti ning neist igaühe võidufond on 25 000 eurot.
Kui Poolas läheb samuti hästi, oodatakse teda tuleva aasta aprillis Varssavisse MK-finaaletapile, mille kolm parimat pääsevad Pariisi kõigi liigade finaali, kuhu sõidavad kokku kõik maailma tipud. «Eesti jaoks on väga suur asi nii kõrgele välja jõuda,» leidis Raag. Eesti seni kõrgeim koht ratsutamises on Gunnar Klettenbergi saavutatud 12. koht maailmakarikavõistluste finaalis.
Omakorda Pariisis hästi esinemine seab ratsaniku aga juba dilemma ette, kuidas jätkata, sest kõrgtasemele jõudnud hobuseid ihaldatakse maailmas sedavõrd, et mõni rikkam huviline võib hobusekasvataja lausa ratsa rikkaks teha. Teisalt tähendaks ratsude müük ajas tagasiminekut ja taas aastaid, et kasvatada samal tasemel tipphobused.
Tippratsude elu pole mingi meelakkumine. Iga päev viivad talli töötajad nad maneeži treenima. Samuti kõnnivad ja jooksevad nad karussellis, sest liikumine on kõige alus, selgitas Raag. Suureks abiks Raagile on tütar Sandra, kes hooldab ratsusid ja hoiab nad võistlusvalmis. Sportlase meeskonda kuulub viis abilist.
Kuna hobuste elu koosneb suuresti treenimisest, reisimisest, võistlemisest ja tallis puhkamisest, on neil oma koppel, kus nad saavad vahepeal lõõgastuda ja stressi maandada.
Raag leidis, et hobusekasvatus võib saada Eesti Nokiaks. «Maad on meil palju, teadmiste ja oskustega oleme samuti maailma tippudele järele jõudnud,» sõnas ta.