/nginx/o/2017/11/24/7342507t1h1cb2.jpg)
Kuidas sobib uus kaubamaja Tallinna linnaruumi ja millist kesklinna peaksime uue ostukeskuse valmimisega ootama, kirjutab maastikuarhitekt Merle Karro-Kalberg.
Merle Karro-Kalberg: meie igapäevast kaubanduskasti anna meile tänapäev
24. november 2017, 14:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui Tallinna kaubamaja arhitektuurivõistluse tulemused kuulutati välja, siis hakati kuluaarides kiiresti ironiseerima, et ettevõte on Tartusse juba ühe ilmetu kasti püstitanud ja nüüd on siis aeg sama vastutustundetult nässu keerata Tallinna kesklinn.
Tartus kaubamaja hoonet eriti ei armastata, pidevalt jääb selle arhitektuur kellelegi hambusse, linnas on liikvel ka ütlus, et Tartu kaubamaja olla nagu litsimaja: väljast päris hirmus, aga sees olla pole väga vigagi.
Olgu selle hoone arhitektuuriga kuidas on, igatahes Tartus on kaubamaja hoone mõneti päästnud kesklinna väljasuremisest ja pakub alternatiivi linna servas laiutavale Lõunakeskusele. Mil määral aga saab sama tõdeda Tallinnasse kavandatava kohta?
Pigem sissepoole vaatav kast
Tervikliku linnaruumi seisukohalt oli Tallinna kaubamaja võistlus siiski pelgalt fassaadi kujundamise võistlus ja sellest lähtuvalt polegi erilist vahet, et kuigi võistlustingimustega taheti arhitektuuriliselt silmapaistvat maja, võitis ikkagi kõige ilmetum ja igavam fassaadikavand.
Ükski töö midagi olulist ümbritsevas linnaruumis niikuinii ümber ei mõtestanud ja seda ei saa ka eeldada, sest ei nõudnud seda ei detailplaneering ega sellel tuginevad võistlustingimused.
Maa peal majade vahelises õueruumis on suuresti kõik endine: suhteliselt kitsad kõnni-, olematud rattateed ja laiad mootorsõiduki liiklusvooge justkui sujuvamaks tegevad sõidurajad. Jalakäijad on endiselt surutud maa alla.
Rävala puiestee poole on küll võidutööga kavandatud väljakulaadne toode, kuid see on pigem plats, kus saab enne kaubanduskeskusesse sisenemist ennast osturalliks ette valmistada või siis sealt väljudes räsituna hinge tõmmata. Väljakult avaneb vaade ikkagi lärmakale ja üledimensioneeritud liiklussõlmele ning ümbritsevatele tornmajale. Paari pingi, prügi- ja istutuskasti lisamine on küll platsi mitmekesistamiseks lihtne võte ja mõneti võib see ka üldisele lagedale betoon- ja asfaltpinnale vaheldust pakkuda, kuid ruumi olemust see märgatavalt ei muuda. See väljak pole mõeldud linnaelu kvaliteedi tõstmiseks, vaid ostlejate hordide hajutamiseks, ostmiskampaaniate telkide ja reklaamtulpade püstitamiseks.
Tänavaelu atraktiivsemaks muutmisel on oluline muuhulgas näiteks see, et tänava tasapinnal oleks selline suur hoonekobakas jagatud väiksemateks osadeks, et tekiks nii-öelda aktiivne tänavafront, mis tähendab, et kaubandusele pääseb ligi paljudest ustest, ruumi on tänavakohvikutele ja niisama istumisele, hoone peab tänaval liikujaga suhtlema. Võidutöö plaanidel paistab silma ainult mõni suur sissepääs, tänavatasapinnaga see maja kuigi aktiivselt ei suhestu.
Pigem on tegu ikkagi suure sissepoole vaatava kastiga. Kaubamaja praegune Laikmaa tänava poolne fassaad soodustab väikeste äridega praegu igal juhul tänavaelu enam, kui see, mida kavandatakse.
Arhitektid Siiri Vallner ja Indrek Peil räägivad Sirbile antud intervjuus (17.11.17) mere äärde ehitamisest ja ütlevad, et ilmtingimata tuleb vältida suurte kvartalisuuruste hoonete tekkimist, sest need suretavad välja linnaelu tänavatel, lõikavad ära läbipääsud ja loomulikud liikumistrajektoorid.
Kavandatav kaubamaja linna tuiksoonel on just selline autistlik kast. Viru väljaku ümbrusesse koondunud ostuparadiisid pole küll liikumisteed otseselt ära lõiganud, vaid need sõna otsese mõttes alla neelanud. Viru keskus, Melon ja kaubamaja moodustavad juba praegu kesklinnas ühise poodlemisterviku, mis väliruumi ja tänavaga kuigipalju ei suhtle. Jalakäijad on aetud tunnelisse maa alla või kaubanduskeskuste sisetänavatele.
Kaubamaja võidutöö puhul on välja toodud, et selle sisemine loogika ja liikumisteed on väga hästi läbi mõeldud. Seda loomulikult kaubamaja kui kaubandusettevõtte, mitte avaliku ruumi seisukohalt.
Ka Viru keskus toimib suurepäraselt, sest selle sisemine logistika on hästi läbi töötatud: selleks, et ühest kvartali otsast kiiresti teise jõuda (või hoopiski bussi peale), tulebki kaubanduskeskusest läbi minna. Ja kui need sisetänavad õhtul suletakse, siis enam otse läbi ei pääsegi.
Trend soosib väikeseid ärisid
Admiraliteedibasseini äärde kavandatava Porto Franco puhul kritiseeriti kaubanduskeskusesiseseid tänavaid täie karmusega, mõneti see saigi esialgsele võidutööle saatuslikuks ja projekteerimisõigus anti teise preemiaga pärjatud tööle. Viru väljaku ümbruses on kaubandusettevõtte sisetänavate võrgustik aga olnud pärjamist väärt.
Eestis olla tuhande elaniku kohta 751 ruutmeetrit kaubanduspinda. Kusagil mujal Euroopas ei olevat see arv nii suur.
Hoolimata rahvaarvu vähenemisest püstitatakse meil kaubanduskeskusi lakkamatult juurde. Tallinna Peterburi tee äärde ehitatakse Baltimaade suurimat keskust, Admiraliteedibasseini ääres kavandatakse 2019. aastal avada hiiglaslik Porto Franco, mõni aasta tagasi avati Ülemiste keskuse laiendus, väikelinnade supermarketid kavandavad aina ulmelisemaid laiendusi.
Äripäeva kaubandusportaal toob välja, et viimase pooleteise aasta jooksul on Tallinna kanti juurde tulnud 66 000 ruutmeetrit kauplemispinda. Kui jätkusuutlik see tegelikult on? Üle ilma räägitakse aina enam sellest, kuidas suured kaubandusele ehitatud hooned tühjenevad ja tondilossideks muutuvad. Siiani on need muidugi olnud linnaäärsed kaubanduspaleed, kuid üleilmne trend soosib pigem väikeste äride tagasitulemist.
Linnas peabki muidugi olema mitmesuguseid valikuid. Praegu on Tallinna tekkimas kaks täiesti eriilmelist tuiksoont: Balti jaama ümbrus ja Telliskivi loomelinnak on inimese mõõtkavas, jalgsi ja jalgrattaga läbitavad, aeglase olemise ja kulgemise kohad, mida omakorda rikastavad ümbruskaudsed puitelamurajoonid; ning kiire, skisofreeniline, endassetõmbunud, ületarbimisele ja turistidele suunatud kallite brändide esindamisele keskendunud Viru väljaku ümbrus.
/nginx/o/2017/11/24/7342953t1h9884.jpg)
Vaid paarile funktsioonile (kaubandus ja bürood) ülesehitatud keskkonnale lisavad õli tulle ka plaanitav Viru keskuse laiendus ja Eesti Kunstiakadeemia endisele krundile kavandatav kõrghoone. Igal juhul on Balti jaama turu ümbrus tervikliku keskkonna mõttes rikkalikum, vastutustundlikum ja sotsiaalset kihistumist ennetavam. On ka põhjust karta, et kui Balti jaama piirkond edasi areneb (näiteks kunstiakadeemia valmimine), siis tõmbab atraktiivne ja mitmekesine Põhja-Tallinn Viru väljaku ümbruse elust täiesti tühjaks.