/nginx/o/2017/02/15/6343725t1hd55a.jpg)
Positiivne edasiminek elanikkonna üldises alkoholi tarbimise vähendamises on loomulikult toimunud. Oleme aastatega liikunud maailma absoluutsest tipust Euroopa keskmike sekka. Samas tuleb meeles pidada, et Euroopa on maailma arvestuses kõige enam alkoholi tarvitav piirkond, kirjutab Eesti Karskusliidu esimees Lauri Beekmann.
Inimeste eluviisiga seotud sotsiaalsed probleemid tüütavad ühiskonda ja riiki oma pikaajalisuse ja näilise lahendamatusega.
Viimase kahe aasta jooksul toimunu suhtes on mul sügav kahtlus, et osa inimeste tülpimus tuleb arvamisest, et iga kord, kui tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski ülemöödunud aasta oktoobris välja käidud alkoholipoliitika eelnõu jõuab mingisse uude staadiumisse ja meedia sellest mingil määral räägib, arvavad nad, et jälle karmistatakse, jälle midagi keelatakse ja meie valikuvabadust muudkui vähendatakse.
Tegelikult ei ole selle eelnõuga mitte midagi veel jõustunud. Protsess muudkui käib ja ainus asi, mis on aset leidnud, on selle eelnõu vaikne lahjendamine. Poliitikud teevad tootjatega kompromisse. Nii et mõnikord on sellisest ühiskondlikust avatud arutelust, mis tõenäoliselt suurendab küll inimeste teadlikkust, ka kahju, sest inimesed väsivad lihtsalt ära.
Alkoholitootjad lisavad juurde ühe väga tugevana kostva, kuid eksliku argumendi, väites, et kuna Eesti elanike keskmine alkoholi tarvitamine on viimaste aastate languse tuules jõudnud juba peaaegu kaheksa liitri lähedale, siis pole enam vajadust ega mõtet suuri muudatusi teha. Nimelt on sotsiaalministeerium tõesti välja öelnud, et pikaajalisem plaan on jõuda kaheksa liitrini elaniku kohta. Kuid selle väite ekslikkus peitub siiski olemasolevate andmete vääriti tõlgendamises.
Üle maailma arvestatakse Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) juhtimisel niinimetatud per capita alkoholikoguseid, mille all mõeldakse üle 15-aastaseid inimesi. Eestis arvestab (ei oskagi öelda miks) konjunktuuriinstituut alkoholi tarbimist kogu elanikkonna kohta (imikud kaasa arvatult), ning nõnda on tõepoolest 2016. aastal tarbimiskogus langenud 8,3 liitri peale inimese kohta.
Kuna rahvusvahelisse võrdlusesse läheb aga vähemalt 15-aastaste tarbitav kogus, siis selles veidi kitsamas ja loogilisemas arvestuses on täiskasvanud elanike kohta 2016. aastal tarbitud siiski 9,9 ehk põhimõtteliselt 10 liitrit absoluutset alkoholi. Tegelikult oleks kasulik sedagi kogust ümber arvestada, sest mis mõtet on arvestada mind ja konjunktuuriinstituudi uuringu kohaselt ülejäänud 17 protsenti Eesti elanikest, kes üldse alkoholi ei tarvita, selle per capita näitaja sisse? Oleme ju selle arvu mõttetud lahjendajad ja ilustajad. Kui need 17 protsenti välja arvestada, tõuseb 10-liitrine kogus omajagu kõrgemaks.
Nii et sotsiaalministeeriumi seatud eesmärgini on ikka veel päris palju minna. Aga kuidas üldse mõõta ja hinnata ühe sotsiaalse probleemi olukorda ja arengut?
Positiivne edasiminek on loomulikult toimunud. Oleme aastatega liikunud maailma absoluutsest tipust Euroopa keskmike sekka. Samas tuleb meeles pidada, et Euroopa on maailma arvestuses kõige enam alkoholi tarvitav piirkond. Üks oluline osa sellest langusest paistab olevat meist täiesti sõltumatu. Alkoholi tarbimine langeb viimastel aastatel üldiselt kõikjal. Samamoodi on globaalses languses just noorte alkoholi tarbimine.
Sellel on kindlasti põhjuseid, millest üks märkimisväärsemaid on vast interneti ja sotsiaalmeedia kasutamine ehk tänapäeva noored täidavad oma vaba aega hoopis teistmoodi kui noored 10 ja 20 aastat tagasi. Rohke arvuti taga istumisega (mis on kohati omaette probleem ja justkui ühe sõltuvuse teise vastu välja vahetamine) kaasneb paraku tõenäoliselt ka näiteks ülekaalulisuse kasv. Kuid alkoholiprobleemi vaadates on seega meid mõjutamas teatud globaalsed sotsioloogilised ja ühiskondlikud muudatused, mis ei ole olulisel määral meie mõjutada olnud.
Alkoholitootjate huvides paistab hetkel olevat selle probleemi fookustamine arvude keelde. Nagu alguses näitasin, tahavad nad arvudega rõhutada, et tegelikult on meil lahenduseni veel ainult õige vähe minna. Siin tulebki aga välja peamine põhjus, miks alkoholitööstuse pidamine alkoholipoliitika arutelus ühe peamise osapoolena on niivõrd ohtlik. Ja miks maailma riigid on WHO raamkonventsiooni kaudu otsustanud hoiduda tubakatööstusega sarnasesse dialoogi astumast. Sest nende isiklikud huvid töötavad vastu maksimaalsetele lahendustele, mis automaatselt vähendavad ka nende sissetulekut.
Alkoholipoliitika eelnõu peamiseks eesmärgiks on rahva tervis. Nii oleks iseenesest mõistetav, kui riik arutaks eelnõu detailideni läbi arstide, lastekaitsjate, sotsioloogide, sotsiaaltöötajate, politsei, päästeameti jne esindajatega. Et poliitikud ei otsiks kompromisse mitte viisil, kus otsustavaks saab isiklikust huvist motiveeritud tööstus, kes tõmbab lahjema versiooni poole, vaid et kaalukauss langeks alkoholikahjudega tegelevate ekspertide poole, kes tõmbavad kangema ja efektiivsema versiooni poole.
Kui tootja vaatab, et oleme aastatega vähendanud keskmist tarbitud alkoholikogust 12 liitrilt kümnele liitrile, tahab ta meid suunata järeldama, et areng on piisavalt positiivne ja suurteks muutusteks ei ole põhjust.
Kui lastekaitsja vaatab, et mingis piirkonnas on 12 alkohoolikute perekonnas kasvava lapse asemel nüüd kümme sarnast last, siis ei ole see mingil juhul põhjus käte rüppe laskmiseks.
Ükski kahju, ühegi lapse kannatus ei ole tolereeritav. Töö meetmed, vahendid, sekkumised peavad paranema ja kasvama, sest kümme last on jätkuvalt vastuvõetamatus olukorras.
Kui vaatame seda umbkaudselt 10 liitrit täiskasvanud elaniku kohta, siis oleme komakohtadega tiirelnud selle ümber juba omajagu aega. Vaatame arve veel kord inimelude vaatenurgast. Igal aastal sureb alkoholi tarvitamisega seonduvalt ligikaudu tuhat inimest. See aga tähendab ju seda, et kui meie iga-aastane tarbimine on ligilähedaselt sarnane möödunud aastate näitajatele tulevad tuhande inimese asemele igal aastal uued joojad, kes paraku jätkavad alkoholi tarvitamist sarnaselt nende «eelkäijatele».
Tegemist ei ole staatilise probleemiga, kus saame hinnata muutumatu rühma inimeste tervisekäitumise muutumist ajas. Elanikkond on pidevalt muutuv: üks osa sureb oma eluviisi tõttu, teine on tõsiste tervisekahjustuste tõttu sunnitud joomisest loobuma ning paraku võtavad nende koha pealetulevad põlved. Viimane tähendab seda, et meie elukeskkond soodustab mingil põhjusel alkoholi tarvitamist, ja ka liigtarvitamist. Toetab seda, et noored kasvavad peale ja jätkavad sarnase mudeli järgi, nagu neist vanemad, kes oma (ja teiste) elu alkoholi tõttu rikkusid.
Kuid nagu ütlesin, noorte joomine on vähenemas. Paraku ei anna see alkoholikahjudele keskenduvale inimesele liiga suurt rõõmupausi. Need sümboolsed «10 last 12 asemel» on jätkuvalt pildis. Ja tegevuse ning probleemile keskendumise vähendamisest ei saa juttugi olla.