Kogemata Torusiili neelanud Sven elab täna maota ja söögitoruta

Sven Tombak peab igapäevaselt tarbima eritoidusegusid. Foto: Puutepunkt/Heiko Kruusi

53aastane Sven Tombak tunnistab, et tegelikult ta ei mäleta, kuidas see nii läks, et ta üle-eelmisel suvel valuvaigistile kogemata vee asemel Torusiili peale lonksas, kirjutab ajakiri Puutepunkt.

Sven töötas puidutöökojas ja tegi restaureerimistöid. Tööpäev oli just läbi saanud, riietusruumis kurtis aga paarimees põlvevalu ning küsis, ega Svenil juhtumisi valuvaigistit kaasas pole. Sveni liigesehädad olid töö juures teada, samuti see, et mees aeg-ajalt valude ohjeldamiseks tablette võttis.

«Andsingi ühe tableti paarimehele, teise võtsin omale, tema haaras laualt veepudeli, jõi rohule peale, kõik oli korras. Kuidas aga minu pihku sattus torude puhastamiseks mõeldud kemikaali pudel? Ei tea! Või oli vedelik mingil arusaamatul põhjusel valatud ümber joogipudelisse? Jällegi: ei tea! Kuigi miks oleks keegi pidanud midagi sellist tegema?!»

Sven tunnistab, et selle koha peal on tema mälus täiesti tühi koht, ta ei tea juhtumist mitte midagi. Ning imestab, et paar järgnevat tundi mäletab ta seevastu jälle pisiasjadeni. Näiteks seda, et kolleegid soovitasid tal kiiresti rohkelt vett juua, mida ta ka tegi, ja siis näpud kurku pista ning katsuda söövitav aine välja oksendada, mida mees üritaski teha.

Hiljem internetist infot hankides sai Sven teada, et need abinõud üksnes süvendasid kahjustusi. Õige olnuks pärast aine neelamist kohe EMOsse kihutada või kiirabi välja kutsuda. Tagantjärele ta muidugi teab, et leelisesöövituse omapära ongi see, et kahjustused ei anna endast märku kohe, vaid pikkamööda.

Kaks kuud mustas augus

Töökaaslased viisid Sveni Pärnu haigla EMOsse, aga ka seal ei hinnatud mehe seisundit esialgu kõige kiiremat reageerimist vajavaks. Ega ta tegelikult ise ka ei osanud küllalt häälekalt kurta ega arvanudki, et seisund nii raske võiks olla. Midagi imelikku ja vastikut sees küll toimus, aga et see väljakannatamatult vaevanud oleks või üle mõistuse valu põhjustanud – seda mitte. Kuni ühel hetkel kaotas Sven teadvuse.

«Tervelt kaheks kuuks kadusin musta auku. Paberitest olen tagantjärele lugenud, missugune hulk operatsioone mulle tehti: esimene Pärnus, järgmised juba Tallinnas, Põhja-Eesti regionaalhaiglas,» tunnistab Sven, et ta ise ei tea sellest vähimatki. Nagu ka tüsistustest, milleks olid kopsupõletik, kõhukelmepõletik, viimaks seiskus süda.

«Kaks nädalat hoiti mind kunstlikus koomas. Mu õde Svea oli käinud mind ülepäeviti vaatamas. Arstid olid talle otsesõnu öelnud, et ega mul palju lootust pole. Kuivõrd olin teadvuseta, siis ei saadud hinnata ka seda, mida veerandtunnine südameseiskumine mu ajuga tegi. Sveale räägiti, et halvemal juhul ei pruugi ma ka ellu jäädes olla enam endine ja siis võib olla mu ainus šanss järgnevad elupäevad kusagil hooldekodus tilgutite küljes mööda saata,» kirjeldas mees.

Vaevarikas tagasitulek

Aga Sven jäi ellu ja pääses ka kardetud ajukahjustusest. Kui ta pärast regionaalhaiglast väljakirjutamist Pärnu haigla õendus-hoolduskeskuses oli, kannatas ta alatasa õhupuuduse ja lämbumishoogude käes ning hingas valjusti kõõksudes. Ta ei salga, et mõtles mitu korda, miks arstid ei lasknud tal mõnel kriitilisemal hetkel lihtsalt minna.

Mõnel korral üritas ta isegi tahtlikult hinge kinni hoida, et end sel moel piinadest vabaks võtta. Aga loodus on inimese varustanud ellujäämisinstinktiga. Nii lõppesid ka need «põgenemiskatsed» alati lõpuks raputava köhahooga, süljetops suu ees. Ühel hetkel said mehe kopsud elujõu tagasi ja hingamine muutus taas mõistlikuks tegevuseks. Ühes sellega taastus Svenil tahtmine siiski edasi elada.

Veel hulk operatsioone

Mullu kevadel, kolmveerand aastat pärast saatuslikku kemikaali neelamist üritasid PERHi kirurgid Svenile ta enda jämesoolest tehtud söögitoru siirata, et luua otsetee neelust peensoolde. Kahjuks ei hakanud kunstlik söögitoru tööle.

«Seal oleks lisaks läinud vaja tehisklappi, mis hingetoru neelamise ajaks sulgeks. Tervel inimesel on kõik need klapisüsteemid looduse poolt kaasas, aga minul oli Torusiil selle kõik ära söövitanud. Arstid rääkisid, et praegu veel taolisi söögi- ja hingetoru vahelisi klapisüsteeme operatsiooni käigus välja ehitada ei osata. Võib-olla meditsiin areneb, siis ehk kunagi edaspidi,» räägib Sven.

Praegu peab ta hoidma käepärast topsikest, kuhu sülitada suhu nirisev sülg ja kopsudest väljuv sekreet. «Rääkimata sellest, et saaksin janu korral lonksu vett neelata,» ütleb ta. 

Kuidas elada maota ja söögitoruta?

Sven kinnitab, et see tundus tallegi algul täiesti uskumatuna, aga ka täiskasvanul on võimalik elus püsida, kui kogu toitumine käib jejunostoomi kaudu ehk läbi kõhuseina peensoolde rajatud ühenduse abil.

«See on keeruline ja tihtipeale ka vaevarikas, isegi piinav. Aga kui muud valida pole, siis lepid ja katsud kohaneda. Kohanemiseks läheb muidugi vaja tugevat tahtmist. See on kõige tähtsam. Kui annad ise alla, jäädki alla,» ütleb Sven.

Kogu ta ööpäevaringne toitmissüsteem on sätitud tavalisse ranitsasse, mida on mugav nii toas kui ka õues käies seljas kanda. Ega tema seisundiga inimene palju ringi rännata suudagi. Peaasi, et saab kodus elada ja ise toimetada. Ranitsa kõvendusega seljatoele konksu otsa on tal riputatud toitevedeliku kott ja koti allosas asub spetsiaalne pump, mis kindla sagedusega ja kindlas koguses sööki talle soolde tilgutab.

Näljatunne ajab hulluks

«Kõige hullem on see, et keha ei taha siiani kõhuseina kaudu soolde paigaldatud toru omaks võtta. Stoomi ümbrus on pidevalt põletikuline ja valulik, mis ei lase öösiti magada. Tõusen pärast mõnetunnist und üles ja hakkan koristama. Mitte et mu tilluke korter segi oleks, aga vähemalt olen tegevuses ja see viib mõtted valudest eemale,» räägib mees. Ka painab teda lakkamatu näljatunne - selline hundiisu, et pistaks korraga terve pätsi leiba nahka ja vohmiks kastrulitäie kartuliputru veel peale.

Teda opereerinud PERHi kirurg Jaan Tepp on talle selgitanud, et tegemist on fantoomvaludega. Amputeeritud jalaga inimene võib ka tunda jalavalu pärast seda, kui tal enam jalga ei olegi. Samuti võib välja opereeritud maoga inimene tunda tühja kõhtu, ka kurnavat janu, olgugi et toitmissüsteemi lisatakse kindla sagedusega ka piisavalt vett.

«Eks aeg-ajalt hellitan end ka – võtan suhu lusikatäie hapukoort, tükikese praemuna või heeringat. Naudin maitset ja sülitan siis topsi. Pean istuma ettepoole kummargil, et pisimgi toidukübe neelust alla ei satuks, sest edasi läheks see otse kopsu,» kirjeldab Sven.

Mille peale raha kulub?

Toitesegusid tuleb Svenil terve kuu norm korraga ette tellida. Kõige odavam toit maksab kuuks ajaks 473 eurot. Parem oleks kasutada kallimat, n.ö. eelseeditud segu, mis imendub paremini, aga sel juhul maksaks kuu aja norm ligi 600 eurot. Seda ei saa Sven endale lubada, sest isegi odavaim segu maksab tema sissetulekust rohkem. Haigekassa aga neid ei kompenseeri.

Toitesüsteemi juurde kuulub veel hulk tarvikuid ja hooldusvahendeid – plaastrid, desinfitseerivad vahendid, steriilised tampoonid. Ka torusüsteem, mille kaudu toitevedelik soolde pumbatakse, vajab iga kahe päeva tagant vahetust. Sedagi ei kompenseerita.

Sven räägib, et kulude kokkuhoiu nimel on ta isegi äärmustesse läinud, näiteks vähendanud päevast kaheliitrist kogust pooleteise liitrini. Need eksperimendid on toonud kaasa kehakaalu ja vererõhu languse kuni ohtliku piirini, millega kaasnevad sagedased nõrkushood.

Lisaks tuleb mehel maksta retseptiravimite omaosalust, käsimüügiravimid tuleb aga kogumahus endal tasuda. Kuna ta saab magada stoomi tõttu vaid paremal küljel ja hingamisraskuste vältimiseks poollamavas asendis, rentis ta arsti soovitusel funktsionaalse voodi, mille eest tuleb maksta kuus 4,2 eurot. Õnneks toetab linn teda 130 euroga kuus, mille eest saab maksta korteriüüri ja elektri.

Loe Sveni loost ning eritoitude hankimisest pikemalt Puutepunktist.