/nginx/o/2017/11/29/7361901t1hbdde.jpg)
Minu kokkupuuted talupidamisega ei ole olnud kuigi tõsised. Olen olnud linnalaps, suviti maal vanaema, hiljem vanaisa juures ... aga mis talupidamised need enam olid. Vanaema oma oli seda ju kunagi olnud, kui tema vanemad seda pidasid, aga oli juba kolmekümnendatel vaid suvekoduks muutunud, ning vanaisa – isaisa – oli Laatres surnuaiavaht, tema majapidamine oli üsna väike ja kaugeltki mitte iseseisev.
Õieti oli vanaema varem olnud linnadaam, Peterburis ja Tartus kübaraid kandnud ja teeõhtuid korraldanud, vanaisa, ikka see isaisa, oli noore mehena mõisas talli ja aitade üle vaadanud ja hiljem Tartus väikeettevõtja olnud. Ühesõnaga, talupidaja polnud neist kumbki.
Ja ometi, mina olen lapsena palju maal olnud, nii palju, et mulle on mõned lihtsad asjad selgeks saanud, lihtsad suhtumised, mis elu hoidsid ja edasi viisid ja mis nüüd ununema hakkavad.
Talupidamine kui iseseisev majapidamine on olnud meie riikliku iseseisvuse alus.
Ilma talukultuuri taga oleva elujõuta ei oleks saanud tekkida iseseisvat Eesti Vabariiki, ei oleks suudetud mobilisatsiooni läbi viia ega Vabadussõda pidada. Mehed ei oleks osanud unistada oma majapidamisest, oma maa lubamine ei oleks neid puudutanud. Omariiklus kui oma talu võrdkuju oleks mõttena võõraks jäänud, kui rahval poleks olnud üle poole sajandi talupidamise kogemust, püüdlust päris oma maa, oma talu poole.
Poleks olnud ka teist, halvasti lõppenud vabadussõda 1944. aastal.
Kui noortel meestel poleks olnud kodu, mida kaitsta, poleks neil jätkunud kaitsetahet.
Oma talu on meile olnud oma riigi prototüüp, oleme riiki kaitsnud kui kodu ja talu valitsenud kui riiki ... Juss oli väike peremees.
Nüüd on muidugi raske ja võib-olla ka mitte väga vajalik kunagiste talumajapidamiste iseseisvust taastada. Aga selle üle mõtiskleda ju võiks ... kuidas talupidamine kattis kõiki eluvajadusi, andis toitu, peavarju ja riideid selga. Kuidas talu oli linnast enam-vähem sõltumatu, seda enam aga sõltus ümbritsevast loodusest. Mitte ainult viljakast mullast ja oma loomadest, vaid loodusest üldiselt – veest, metsast, putukatest ...
Talupidamine nõudis pikaajalist planeerimist. Erinevalt ärist, kus võidab see, kes uuele ideele esimesena rakenduse leiab, erinevalt tunnitööst, kus mõtlemise võib teiste hooleks jätta, tuli talu majandada nagu riiki – rahulikult ja vastutustundlikult; talupidaja pidi olema optimist, jaatama elu, pidi olema kohusetundlik ja algatusvõimeline. Ja nõudis ausust. Vähene, ent möödapääsmatu koostöö naabriga oli võimalik ainult aususe pinnalt – raha ei maksnud, maksis lubadus.
Talu prototüübiks pole palju vaja ... Juss oli väike peremees. Jah, muidugi, võib siinkohal vastata, nüüd on suureks moeks hoopis pisikesed korterid, nii pisikesed, et neisse ei mahu isegi lapsed, koertest rääkimata.
Minul oli lapsepõlve ja nooreea jooksul ikka kusagil oma koer, aiamaa ja tööriistakuur, väike oma majapidamine, talu aseaine. See on mind kasvatanud, võib-olla sama palju kui vanemate manitsused, igatahes rohkem kui kool. Ja nüüd olen ma hakanud sellest aru saama. Olen vaadanud noori, kellel see – väike oma majapidamine – puudub, pidetuid, ilma iseloomu sügavuse ja jõuta.
Muidugi, me ei saa ajas tagasi minna, linnarahvast enam maarahvast ei tee, aga me võime kaaluda, kas mõni meie samm viib sellele eestlase iseloomu kujundanud olukorrale lähemale või sellest kaugemale.
Ehk aitab vahel ka poolest rehkendusest: kui lapsel ei saa olla koera, saab ehk olla mõni väiksem loom; kui ei saa olla tööriistakuuri, saab ehk olla mõni tööriist; kui ei saa olla aiamaad, saab ehk olla lillepott. Talu prototüübiks pole palju vaja ... Juss oli väike peremees.
Jah, muidugi, võib siinkohal vastata, et nüüd on suureks moeks hoopis pisikesed korterid, nii pisikesed, et neisse ei mahu isegi lapsed, koertest rääkimata.
Ja siiski, kuni inimene suures linnamajas päriselust veel päris võõrdunud ei ole, kuni ta on veel võimeline oma majapidamist juhtima, oma talu pidama, tuleks talle seda võimalust pakkuda – anda noortele peredele maad ja aidata kodu luua, aidata välismaadele tööd rügama läinud või niisama ringiuitajad kodukülla tagasi. Vähemalt seda võimalust neile meelde tuletada, kuni muuks võimu ei ole. Soovitada soetada kas või pühapäevamajapidamisi ja suvekodusid.
Suures allakäiguspiraalis, millesse meid on tõmmatud, pole muud pääseteed kui küüned maasse lüüa ja kinni hoida. Maad meil õnneks veel on.
Luuletaja Indrek Hirv nagu teisedki 1950. ja 1960. aastate lapsed, kes on nüüdseks jõudnud soliidsesse ikka, mäletab luuletust Jussist, kes oli väike peremees ja kes pidas talu liivaaugu sees, adraks kõver kapsaraud, äkkeks silgupüti laud. Need värsid olid trükitud tollases kollaste kaantega aabitsas.
Lugema õppimise raamatus ei olnud Jussi-luuletuses siiski päris kõik nii, nagu luuletaja Ernst Enno (8. juuni 1875 – 7. märts 1934) sajandi algul kirja pani.
Nõukogudeaegsetele koolilastele arvati olevat kahjulik teada, et Juss mängis talupidamist.
«Talu liivaaugu sees» asemele oli toimetatud rida «suure liivaaugu sees» ja välja olid jäetud viimased neli rida: «Siis läeb väike peremees, käsi püksitasku sees, nurme vilja vaatama, pikka piipu tõmbama.»
Needsamad praeguseks soliidselt vanaks kasvanud mudilased said omal ajal Jussi-luuletust lugeda siiski ka täies pikkuses. See ilmus Ellen Niidu koostatud raamatus «Üks rohutirts läks kõndima» aastal 1957, mis oli Ernst Enno üleüldse esimene lasteluulekogumik ja mille oli illustreerinud Väino Tõnisson.
Indrek Hirve artikli juures on tartlasest kunstniku Richard Kiviti illustratsioon ainult Jussi-luuletust sisaldavast vihust «Väike peremees», mis ilmus Tartu Eesti Kirjastuse üllitusel enne sõda ja ka sõja ajal, aastal 1943.