Eestimaa leinab ilusa avala näoga politseinikku. Mõrvatut lähemalt tundnud isikud on öelnud tema kohta häid sõnu. Paraku tagantjärele, nagu tuli ka kõrge riiklik autasu. Lisaks leinatunnetele elatakse üle ängi ning oletustest ja riigi jõustruktuuride tippjuhtide nappidest lausetest sugenenud mõistmatust. Sajad tuhanded seisavad jõuetuina küsimuse ees – miks ja kuidas võis selline õnnetus juhtuda?
Teistes valdkondades põhjustab äparduse ebaõigete töövõtete (puudulikust väljaõppest tingitud) ja sobimatute või rikkis töövahendite kasutamine. Lisaks äkiline muutus töökeskkonnas looduslikel või tehnilistel põhjustel.
Me ei tea, kas uurijate töös kehtivad samad seaduspärasused. Jõustruktuuride tippjuhid on viidanud töö iseäralikkusele, kus õnnetust on keeruline ära hoida.
Üks suur valjult karjuv küsimus peidab endas pika rea väiksemaid, alustades sellest, missuguse ülesandega saatis kaitsepolitsei meeskonna piirilähedasse külla. Kõigepealt tuli vihje rutiinsest läbiotsimisest. Et polnudki plaanis relvi konfiskeerida ja kahtlustatavaid kinni pidada. Taheti hirmutada ja hoiatada, et külamees pojaga ei tegeleks seadusevastase äriga?
Lõdva ettevõtmise plaanist lähtuvalt polnudki vaja tegutsemise juhiseid meelde tuletada ega mõelda ettevaatusmeetmetele. Vastu ootusi satuti arsenalile, ja peidetud relvade nägemine ajas läbiotsijad hämmeldusse, peremees kasutas ära politseinike hetkelise peataoleku, laadis relva ja tulistas. Justkui oleks sündmuste loogiline käik. Kuid – millest ikkagi tulenes ettevõtmise pealiskaudsus ja tegutsejate muretus? Relvi ju otsitigi, mis teatavasti pole tavalised tööriistad.
Tänaseks aga oleme rohkem teada saanud. Ajalehtedest võisime lugeda, et kriminaalmenetlus on käinud möödunud aasta sügisest, et peatada piiriülene relvade smugeldamine. Kaitsepolitsei tõhusast eeltööst räägib fakt, et kahtlustatavad peeti kinni väga kiiresti – muist samal päeval – ja kuuldavasti eriliste vahejuhtumiteta.
Politsei teadis isegi seda, mis päeval Peeter Waaks ei viibi isamajas. Mingil põhjusel ei tahetud teda häirida.
Küllap oli selleks vajadus; ilmselt jälgis politsei hoolikalt tema liikumisi (et jõuda suuremate relvapartiide juurde ja teha kindlaks kaasosalisi). Täiesti arusaadav, et politsei ei saa kõiki toiminguid üldsusele üksikasjalikult selgitada. Seega jääb lihtrahval murda pead küsimuse kallal, miks mehed ei hoolinud enda julgeolekust.
Kuna eelmise riigikorra ajal töötas üks pereliige miilitsas, olin teadlik, kui täpselt instrueeriti tähtsamate aktsioonide läbiviijaid, määrati igaühe ülesanne (vähemalt ühel tuli jälgida juuresolijate näoilmet ning käte ja jalgade liigutusi), jagati kätte relvad ja muud vahendid, isegi kirjutuspulgad ja dokumentide vormistamiseks blanketid.
Võimalik, et praegu vaiksel ajal pole sellist pedantsust vaja. Ometi räägivad mõned politseitöö juhtumid sellest, et korrektsus pole sugugi ülearune. Üks politsei erakordne aps tuli ilmsiks alles mullu, kui lõhkeainete ja relvade ebaseadusliku käitlemise eest süüdi mõistetud ja üle kahe aasta vanglas istunud mehed tuli vabastada ja riik pidi maksma neile hüvitiseks suured summad. Õigeks mõistev kohtuotsus sündis nimelt sel põhjusel, et läbiotsimisel ilmutasid politseinikud muretut sõbramehelikkust ja dokumendid vormistati ebatäpselt.
Teised samasuguse töö tegijad peaksid ju kolleegide äpardustest õppima. Sedapuhku aga ... me isegi ei tea, kes jättis oma tööülesanded mingis osas täitmata.
Ning kõrgete ametiisikute vabandused, nagu oleks Tarmo Laulu surma põhjustanud juhuslik tööõnnetus, on üldsust eksitavad ja elu kaotanud mehe lähedastele solvavad.