Kui Eesti ümberasujad Krimmi tulid, oli tollane Zamruk nende esimene asundus siinkandis. Esimesed eestlased asusid siia täpselt 156 aastat tagasi, novembris 1861. aastal.
JAANUS PIIRSALU KRIMMI PÄEVIK: Eestluse lõpp Beregovoes
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See oli esimene ja ainuke eestlaste küla Krimmis, mis asus mere ääres. Väidetavalt valisid peamiselt Keila alt Rannamõisast tulnud eestlased selle koha just sellepärast, et mere äär meenutas neile kodupaika. Tõesti, Zamrukis, nüüdses Beregovoes on üsna kõrge rannik, mis meenutab Rannamõisa.
Kuna Beregovoe asub vaid 30 km krimmi-tatarlaste mitteametlikust pealinnas Bahtšisaraist, siis tegime sinna kiire visiidi.
Umbes tuhande elanikuga Beregovoes on ilmselt kõige rohkem eestlastega seotud mälestusmärke Krimmis: mälestustahvlid Eduard Vildele (kes reisis Krimmis 1904. aastal ja kirjutas unikaalse reisikirja Krimmi eestlastest) ning ajakirjanikule-diplomaadile Eduard Laamanile (ta on ilmselt kõige kuulsam Krimmis sündinud eestlane) + suur kaart Eesti küladest Krimmis. Kõik see asub nö Eesti väljakul, mille kohta on ka eraldi tahvel. Kokku 4 asja, mis tekkisid siia peamiselt Erih Kallingu ja Meeri Nikolskaja eestvõtmisel.
Beregovoe üks viimaseid eestlasi Svetlana Gerbst näitab Postimehele kohalikku Eesti väljakut.
Seda kurvem on nüüd tõdeda, et Beregoevoes pole enam praktiliselt eestlasi. Meid võttis vastu Svetlana Gerbst, kes on veel üks kolmest kohalikust, kelle mõlemad vanemad olid eestlased. Teised kaks on tema õde Niina ning Valentina Novikova. Valentina on neist aga ainus, kes veel eesti keelt räägib. Kahjuks oli peagi 80-aastaseks saav Valentina haige ning temaga me seetõttu kokku ei saanudki. Hiljuti suri 81-aasta vanuselt Georg Lensman, Svetlana onu, kes rääkis samuti väga head eesti keelt.
Lisaks «puhaste eestlaste» kolmikule elab Beregovoes Svetlana andmetel veel neli peret, kus leiab eesti juuri.
61-aastase Svetlana vanavanaisa Kristjan Lensman oli kõige esimeste Beregovoesse (siis Zamruk) jõudnud eestlaste seas. Sveta ema sündis siin, aga isa Tartus. Isa teenis Nõukogude armees Krimmis, kus juhuslikult tutvus kohaliku eesti tüdrukuga ja jäigi siia. Enda sõnul noorena Sveta veel oskas eesti keelt - kuni vanaema veel elas. Tüüpiline lugu igal pool eesti külades üle endise NLi ala.
Siin fotol oleme Svetaga (fotol istub paremal) külas tema onutütrel, suvel surnud Georg Lensmani tütrel Olgal (istub keskel), kes sai just meie külaskäigu päeval 58-aastaseks. Fotol on veel Olga tütar Julia. Julia teadis rääkida, et Beregovoe vanal kalmistul võib veel leida vanu eesti haudu, isegi veel esimeste tulijate omigi. Kahjuks polnud aega käia vaatamas, kas vastab tõele.
Tuli ka välja, et sellises väikses eestlaste külas oli Nõukogude ajal lausa kaks Lenini ordeni kavaleri (see oli Nõukogude ajal kõige kõvem orden): Oskar Reinštein (tema oli ka pikalt kohaliku eestlaste kogukonna juht ja liider) ja Aleksander Torbek.
Väike pildivalik veel Beregovoest:
Selline näeb välja tavaline külatänav. Paremal on näha kollane gaasitoru. Peaaegu kõikidesse Krimmi asulatesse on viimase 3,5 aastaga gaas tõmmatud. Venemaal on selleks silmnähtavalt rohkem võimalusi ja ilmselt ka tahet, kui oli Ukrainal.
Beregovoe muutub suviti kuurordiks. Selliseks, mis võtab vastu vaesemaid puhkajaid, kes ei jaksa maksta suvitamise eest Krimmi kallil lõunarannikul. Siin on palju Nõukogude-ajast juba moraalseid vananenud puhkekodusid, mis siiski töötavad. Nende eelis on äärmine odavus, aga see-eest pole seal ka mingeid mugavusi.
Üks väheseid vanade eestlaste maju, mis on säilinud. Selles majas sündiski Eduard Laaman, praegu on seal klubi. Laaman oli muide esimene Krimmi eestlane, kes sai kohapeal gümnaasiumihariduse. Laamani oli EW ajal ilmselt üks kõige paremini informeeritud ajakirjanikke. Kahju, et tema väga huvitavad päevikud pole eraldi raamatuna ja kommenteerituna siiani välja antud. (Aga aitäh Akadeemiale nende avaldamiste eest!)
Svetlana Gerbst onutütre Olja kodu väravas.
See on veel üks huvitav Eesti jälg Beregovoes. Nimelt oli Nõukogude ajal siin ühe Eesti asutuse puhkekodu (kohalikud enam ei mäletanud, mis asutusega oli tegu, aga mulle on kuhugi ajusoppi ladestunud teadmine, et see oli Tihemetsa sovhoostehnikum). Või oli see hoopis nii, et eestlased ehitasid kohalike tellimusel need majad? Igatahes kohalikud kutsuvad neid siiani «Eesti majadeks.» Lähemalt neid kuri valvur vaadata ei lubanud.
Ja siin see kuulus Beregovoe rand, mis ligi 160 aastat tagasi hobuvankritega üüratu maa maha sõitnud eestlased ära võlus. Vesi on seal väga läbipaistev ja helesinine. Sel nädalal oli rannas vesi 12 kaardi soe. Nii väitis vähemalt üks ujumast tulnud kohalik.