Siiri Sisask: katuse- või kommiraha?

Siiri Sisask Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Katuserahana jagatav summa on siiski liiga suur, et igal aastal riigi rahakotti suvaliselt tuulutada, kirjutab laulja ja muusik Siiri Sisask.

Kadunud Hardi Tiidus on tõlkinud eesti keelde ühe väga hea raamatu, Robert Cravesi «Mina, Claudius». Üks sealne Claudiuse avaldatud mõte peatas mu üsna pikaks mõtiskluseks, tekitades tunde, et mingu või tuhandeid aastaid, inimesed jäävad oma olemuselt ikka samasuguseiks. Mõte, mille Claudius kirjutab Cato, oma õpetaja kohta, kõlab järgnevalt: «Minu meelest on ta Rooma hukkumises täpselt sama palju süüdi nagu head inimesed, kelle «naiselik luksushimu» – nagu ta ise tähendas – «nõrgestas riiki»...»

Kui olin riigikogu liige (2003–2007), anti igal sügisel ka meile võimalus lisada riigieelarvesse oma soovi kohaselt mõni oluline projekt. Kui sellest võimalusest, tookordse nimetusega «kommiraha», esimest korda kuulsin, tekitas see minus hämmeldust. Kuidas on see võimalik, et niivõrd tõsisesse riiklikusse dokumenti lisatakse midagi oma suva järgi? Tekitas veidra tunde, nagu oleks tegu mingi kummalise aktsiooniga, millest pigem sosinal kõneldakse.

Kuna selline võimalus siiski oli, otsisin minagi kommirahale rakendust. Seda said Rapla- ja Harjumaa (minu valimisringkond) noortekeskused, lisaks mõni muusikakool, et hankida omale noortetööks vajalikud muusikainstrumendid. Ja mul oli väga kahju, et ma ei saanud seda teha üle-eestiliselt ning kirjutada päriselt riigieelarvesse sisse. Mäletan, kuidas käisin isegi Mailis Repsi vastuvõtul, kes oli tookordne haridusminister, et temaga seda võimalust arutada. Vastus oli selge ei. Ka teiste riikide sõjaväeorkestritelt üritasin 1990ndatel sulatusahjudesse väljaveetud vaskpillidele asendust leida Eesti koolides. Ka sellele tõmbasid piduri peale eestlased ise – polevat ilus kasutatud asju lunida. Ometi, nagu elu on näidanud, ostetakse meile ka kasutatud tanke, soomukeid ja muid sellised. Ei saanudki ma neid pille ei nii- ega naapidi, välja arvatud just kommiraha eest!

Nüüdseks on kommiraha muutnud nime ja saanud katuserahaks. Katuseraha kui selline peaks tähendama ju veelgi sisukamat haaret, kui üksnes kommirahana jagatav seda võimaldaks. Riigieelarvelisest seisukohast peaks katuseraha alla mahutatama kõik vihma käes ja räästa all olevad huvigrupid, ettevõtmised ja nii edasi, tuginedes võrdse kohtlemise printsiibile. See on üks küsimus, mida põhiseaduskomisjon seoses katuseraha jagamisega kogu oma tõsiduses kindlasti arutada võiks. Et miks üks ühing kusagil alevikus toetust saab, aga seal samas kõrval teine ja inimestele ehk olulisemgi ei saa!

Muusikuna püstitan veelgi olulisema küsimuse! Miks nii paljudes rahvamajades 2017. aasta lõpul klaverid ikka veel sedavõrd viletsad on, et vaat annab neid kontsertidel häälde laulda? Palun, siit idee järgmise aasta katuseraha jagamiseks: ei saa riigikogulane enam ise projekte valida, vaid kõik Eesti rahvamajad saavad omale korraliku klaveri, et teha rahvaga ja rahva keskel tõhusamat kultuuritööd, harrastada musitseerimist, kuulata teiste hulgas vahel ka Arvo Pärdi ilusaid klaveripalu, mitte ainult esinduslikes kontsertmajades, vaid ka kodukeskuste väikestes rahvamajades! Paljudel puhkudel see praegu võimalik ei ole.

Katuserahana jagatav summa on siiski liiga suur, et igal aastal riigi rahakotti suvaliselt tuulutada. Kui ei saa rahvamajadesse klavereid, pole mõtet jagada seda raha ka autorehvide soetamiseks!