/nginx/o/2017/11/20/7327567t1h8eea.jpg)
Kohtuotsus oli kõlanud. «Keskmise kuulmisega laps muusikakooli ei sobi.» Vanemate soovil oma järeltulijast viiuldaja, flötist või kasvõi pianist koolitada oli kriips peal. Nagu ka võsukese tohutul rõõmul ja esinemisvajadusel.
Tuulikki Bartosik – maailmakodanikust tippakordionist Võrumaalt (2)
7. detsember 2017, 20:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänaseks on Tuulikki Bartosik rahvusvaheliselt tunnustatud akordionist ja esimene eestlane, kes sai pärimusmuusikas magistrikraadi. Lisaks lektor ja õpetaja suuremates muusikaülikoolides Rootsis, Soomes ja Eestis ning pärimusmuusika eriala looja ning juht Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias.
Tema autoriplaat «Storied Sounds» valiti maineka muusikaajakirja fRoots playlist’i, kuhu sadadest albumitest pääseb vaid kümme, aasta varem ilmunud kauamängiv «Chatterbox» (koos Hannah Jamesiga) oli aga Briti ajalehe The Telegraph 2015. aasta parimate folgialbumite nimekirjas. Album on saanud väga hea vastukaja ja tekitanud elevust uudse lähenemisega akordionimängule.
«Oma tahtmise mitte saamine võib mõnikord osutuda hoopis suurepäraseks õnneks,» naerab seda lapsepõlveseika meenutav Bartosik. «Selle, toona valusana tundunud otsuseta ma akordioni juurde ilmselt jõudnud ei oleks.»
Samal ajal oli võimalik minna õppima täiesti tavalisse Tallinna linnakooli muusika eriklassi, kuhu ta äsja rasked muusikakooli sisseastumiskatsed läbinuna siiski kvalifitseerus. Seal tundis JO-LE-MIga maadlev laps, et rõõm muusikast on kusagile kadunud. Aga muusika tema sees oli olemas ja otsis väljapääsu. Õnneks loodi kooli omakorda eraldi muusikaklass, kus sai pärast tunde pilli õppida ja muusikat teha.
«Millegipärast avati seal akordioni eriala, kuhu ma ennast kirja panin.»
Kaheksasele Bartosikile meenus ka maal vanaema juures tagatoas oma aega ootav akordion. Pilli oli sinna aastakümneid tagasi jätnud tema isa, kellele rokkmuusika ühel hetkel lihtsalt tähtsamaks sai. Pillilt pühiti tolm ja laps asus vana akordioniõpiku abil algatuseks omal käel mängimist õppima. Rõõm muusikast hakkas tasapisi tagasi tulema. Lasnamäe 13. keskkool, kus õppis kolmes vahetuses kaks tuhat last ja kuhu minemist ema ja isa hirmsasti kartsid, osutus loominguliseks ja laste algatusvõimet hindavaks.
«Sain esineda, osaleda konkurssidel, kus mul läks hästi. Mida rohkem küsisin, seda rohkem teada sain. Õppida sai kõike. Seal ei seatud piiranguid.» Bartosik toob näiteks toonast aega silmas pidades ulmelised akordionisoolod populaarse telesarja «MacGyver» tunnusmeloodial või improvisatsioonid Stevie Wonderi loost «I Just Called To Say I Love You».
«Akordionil on aegade algusest olnud millegipärast halb maine. Palju, kiiresti ja kõvasti, natuke mustalt, paksu, koleda registriga. See on akordioni kuvand. Oli aeg, kus ma sellele mõtlesin ja häbenesin. Selle juured on ilmselt seal «keskmise kuulmise» diagnoosi juures ja akordion oli pill, mida cool’id ehk ägedad lapsed ei mänginud.»
Lisaks olid klassikalise lähenemisega akordionimängul piirangud peal ja mängida sai ainult teatud lugusid, improvisatsioon ei tulnud kõne allagi.
«Akordionit ei võeta isegi praegu arvesse tõsise instrumendina. Täna mõtlen, et mängin muusikat, mitte akordionit, ja mulle meeldib ennast muusikaliselt just sellel pillil väljendada. Lõõts on nagu ekstra kopsud ja hingan koos oma pilliga.»
Kõik teed viivad Võrumaale
Bartosiki jutt jõuab ikka ja jälle Võrumaale. Tema juured on Võrumaal. Tegelikult ka Virumaal, aga sealsega nii tugevat sidet ei tekkinud. Võrukeelse vanaema hoole all Tamula järve ääres ja Piusa valge liiva sees sattus kõik see ka tema vereringesse, võru keel talletus kõvakettale. Keeltega on tal üldse omamoodi suhe, sest igapäevaelus tuleb viibida väga erinevas keelekeskkonnas.
«Kontoritöö käib eesti, soome, rootsi ja inglise keeles, viimasel ajal on juurde tulnud saksa keel. Mu austerlasest abikaasa purssis eesti keelt juba 20 aastat tagasi, aga tänaseks on see nii kõrgel tasemel, et eelmisel aastal pidas ta üle ilma eesti keele õpetajate konverentsil paberilt lugemata ettekande sellest, miks ta eesti keelt räägib ja mis see tema jaoks tähendab,» naerab Bartosik. «Ta peab seda enesestmõistetavaks, et oskab oma naise ja tema vanemate keelt. See oli tema jaoks loomulik, et meie lapsed hakkavad seda keelt rääkima.»
Muusik ise lööb siinkohal silmad maha ja tunnistab, et tema saksa keel abikaasa eesti keelega võrdsel tasemel ilmselt ei ole. «Aga töötan selle nimel.»
Inspiratsioon loodusest
Muusikas inspireerivad teda Võrumaa loodus ja inimesed, keda kõikjal maailmas kohtab. «Ma ei mõtle luues pingsalt millelegi, muusika lihtsalt tuleb, võtan selle vastu, mis minuni jõuab. See on maailm, mis on su ümber ja millesse sa sisened. Kui sa sellest väljud, on kas lugu valmis või siis mitte. Ja siis ei olegi. Viimasel ajal räägitakse palju ülitundlikest inimestest, kes võtavad palju vastu, mina olen üks sellistest. Pean õppima end hoidma ning tasakaalu leidma, aga samas paneb see mind looma.»
Rootsis elades on ta püüdnud ka kaljude ja merega sõbraks saada, kuid tulutult. «Kaljud on isegi minu peale karjuma hakanud. Merega on sama lugu, ometi olen lasnamäelasena lapsepõlves väga palju mere ääres jalutanud. Mind kõnetavad Võrumaa ja Liivimaa paksud, lõputult kõrguvad metsad ja tumedad järved.»
Bartosiki muusikaline kontseptsioon on «ruum ruumis». «See tähendab, et kõigest, mis minuga kaasas käib, on tekkinud minu ruum. Selle ruumi juured on Võrumaal, sest seal on kõik püsiv ning ootab mind alati oma tavapärasel rahulikul moel. Käin seal mõtetes kogu aeg, aga samas on mul nagu oma maailm, milles on mitu keelt ja kultuuri. Minu sõber on öelnud, et loon oma Eesti sinna, kus mul teda vaja on, ja sellisena, nagu mul teda vaja on.»
Ta lisab, et lõpuks on kõik muusikas ikkagi katsetus.
«Oma sooloasjadega alustasin alles aasta tagasi, praegu katsetan loodushäälte ja visuaalidega. Ette ei tea, mis sündima hakkab. Mõni foto võib mind ennastki lendama viia ja siis saan mänguks ootamatu impulsi. Kui ma jälgin kõrva ja tunnetust, meenub, mismoodi metsas kajas, ja siis see muusikas kõlabki.»
Ta ütleb, et esinemistega on nii, et kui lähed lavale mõttega «vot nüüd ma teile näitan Võrumaa loodust ja kuidas ojakene vulises», siis see ei kõneta inimesi.
Bändis mängimine abielust hullem
Bartosik annab meeleldi akustilisi kontserte ega sea endale tehnikast tingitud piire. «Muidu jääksin pistiku puudumise tõttu inspireerivate inimestega kohtumisest ilma.»
Sooloesinemised ja seal katsetamine on puhtalt tema enda teha, hoopis teine asi on mõne kollektiiviga üles astuda.
«Bändis mängimine on hullem kui abielu. Probleemid on tuhandeid kordi keerulisemad, sest oled oma loomingulisuses täiesti alasti. Abielus oled naine ja inimene, bändis naine, inimene, looja ja interpreet ning suhteteraapiasse minna ei saa,» hakkab ta naerma. «Koosmängimine mõjutab, sest teine inimene hakkab sinus kõlama. Neid, kellega mängimise ajal klapid, ei ole palju. Üksi olles jäävad need asjad ära – palju lihtsam ja samas palju raskem. Kui mängimise ajal oma mäng tüütama hakkab, siis seda teise inimese mõju ei ole.»
Sooloesinemised on õpetanud muusikut ennast teistmoodi kuulama ja tähele panema, ühtlasi tajuma, et akordion kõlab mõnikord nagu orkester.
«Metsades mängimine ja seal muusika salvestamine on tekitanud teise tooni, mis viinud mind tagasi klassikalise akordionimuusika juurde, oma erialaõpetaja aega.»
Hulljulgelt välismaale
Erialaõpetajaks oli Georg Otsa muusikakoolis legendaarne Venda Tamman, kes küll akadeemilise taustaga, kuid žanriteülene ja kelle jaoks oli kõik muusika. «Ta ei sundinud mind vastumeelseid teoseid mängima. Temalt õppisin haruldase asja: kõige tähtsam on toon ja just enda tooni kuulamine. Kiirus ja tehniline osavus ei loe, kui toon pole ennast ja publikut kõnetav.»
Hulljulgus ja tohutu algatusvõime on kaks omadust, mis kooliõpilasest muusikut kõige paremini iseloomustasid, tegelikult teevad seda tänaseni. Aga kui 1990ndate keskel kooli direktor Leho Muldre, akordionipildiga brošüür näpu vahel, akordioniklassi uksest sisse astus, tunnetas õpilane Bartosik oma võimalust.
Võttis õppelaenu ja põrutas ihuüksi Hollandisse Amsterdami nüüdisaegse akordionimuusika festivalile. Astus ustest noorusest tingitud süüdimatusega sisse, tutvustas end, rääkis muusikutega muusikast, maast ja ilmast ning sõlmis edasise elu huvides väga olulisi sidemeid.
«Sellel ajal ei reisitud nii nagu praegu. Imestan, et vanemad mul üldse minna lubasid. Eks seal oli olukordi, mis oleksid võinud lõppeda halvasti. Aga miski mind hoidis ja mõnel päeval sain isegi sooja toitu süüa,» meenutab Bartosik.
Tagasitulek tõi segaduse. Riigieksami kava enam pinget ei pakkunud, sest välismaalt saadud teadmised ja kohtumised kuulsate akordionistidega olid teinud oma töö. Silmapiiril paistis Sibeliuse akadeemia, kuhu sissesaamise eelduseks ei olnud tal isegi konkurentsivõimelist pilli.
«Saatsin oma 1970ndatel tehtud Ida-Saksa Weltmeistri Peterburi ühe meistri juurde, kes pidi pilli ümber ehitama. Pill saabus koju tagasi kasutuskõlbmatuna,» muigab akordionist. «Otsa kooli pillihoidla väikesel bajaanil õppisin suuremate võimaluste süsteemi selgeks.»
Põhjanaabrite ihaldatud muusikakõrgkooli sai ta loomulikult sisse. Seejärel vajas vallutamist Rootsi. Bartosik on esimene akordionimängija, kes võeti vastu Rootsi kuningliku muusikakõrgkooli rahvamuusika erialale.
«Stockholmi koolis ei saadud isegi aru, mida sellisel pillil mängida saab. Kui kooli lõpetasin, siis nad juba said ning võtsid mind omaks. Seal said kokku klassikalise muusika põhi ja sellest koolist saadud teadmised.»
«Oleks» on küll paha poiss, aga mine tea, mismoodi tema muusikukarjäär kulgenud oleks, kui ta Rootsi oleks jäänud. «Mina aga otsustasin saada lapsed.»
Jaapan ja vägevad naised maailmast
Tema vanem poeg Karl Leopold sündis 2005. aastal ja Isak Theodor kaks aastat hiljem. Laste sünniga jäid loominguline töö tagaplaanile ja esinemised soiku, aega jagus laste kasvatamise kõrvalt siiski õpetajatööle. «Ma otsustasin, et ei ole ohver, keda lapsed segavad, nad on minu kaaslased. Ma tegelesin ikka oma asjaga vaikselt edasi.»
Just sel ajal tekkis Bartosikil Myspace’i keskkonna kaudu kontakt jaapani muusiku Yuko Ikomaga, kelle mitmedimensioonilisest muusikast ta vaimustus. See suhtlus aitas kaudselt kaasa, et Bartosik andis sel sügisel eduka kontserditurnee Jaapanis. Riigis, kuhu niisama ei satuta ja kus kaugelt maalt tulnud tundmatu akordionisti kontserte naljalt kuulama ei joosta. Aga saalis oli kuulajaid küll ja veel.
Kontserdi korraldaja käis koos paari ajakirjanikuga enne igaks juhuks Võrumaal külas, et teada saada, kellega täpselt tegemist.
«Meid seob jaapanlastega loodusearmastus. Neid võlus ja vaimustas Eesti mets, millest nad Jaapanis mu kontsertide ajal ka õhinal rääkisid. Mõlemas kultuuris on loodusel suur osa ja seepärast peame oma metsi hoidma, see on suur varandus.»
Jaapanisse jäi Bartosiki muusikaline süda ja sinnakanti on tal eeloleval sügisel jälle asja. «Muuhulgas leidsin sealt oma «akordioniõe» Kato Kanako, kellega seob meid ühisele muusikalisele tunnetusele lisaks sarnane taust. Temaga musitseerime ka järgmisel tuuril.»
Aga enne jõuab ta teha veel palju. Aastaid on Bartosik maailmast püüdnud leida akordionimuusikat mängivaid, aga ka loovaid naisi. See on tal õnnestunud, sest juba jaanuari lõpus Glasgow’s toimuval festivalil Celtic Connections astuvad peale tema lavale veel neli vägevat naist maailmast.
«Mul õnnestus endaga ühele lavale saada Hannah James Inglismaalt, Teija Niku Soomest, Mairearad Green Šotimaalt ja Karen Tweed Iirimaalt. Meie koostöö on segu keldi, põhjala ja baltimaade traditsioonidest. Muusikat me alles loome, tahame näidata akordioni erinevat palet, meil kõigil on erinev pill ja lähenemine. Loodetavasti saame tulevikus ka salvestada.»
Nende teiste tööde seas, mis kõik vahepeal tehtud, on ta jõudnud luua pärimusmuusika eriala EMTAsse, õpetada pea kõiki Eesti aktiivseid pärimusmuusikuid, hakata korraldama noorte ja laste etnolaagreid, olla üks uue kontserdisarja Reval Folk eestvedajatest ja seda kõike kord Soomes, kord Rootsis ja kord Eestis elades. Kevadel tahab ta teha Eesti «väikestes imelikes kohtades» sooloturnee, sügisel aga minna tuuritama Suurbritanniasse, juba mainitud Jaapanist rääkimata.
«Ma ei ole kunagi mõelnud, et riigipiir paneb mu maailmavaate ja tegutsemise paika. Eesti on koht, kust ma tulen ja mis on mulle kõige tähtsam. Meie suguvõsas on olnud normaalne, et räägitakse mitut keelt ja reisitakse, olles ikka eestlased. Ma ei ole veel kohanud eestlast, kes ei saaks maailmas hakkama,» selgitab Bartosik. «See ongi eestlaste tugevus, et me käime ära ja tuleme tagasi parimate paladega, teeme neist enda omad ja ei jäta jonni. Me peaksime seda hoidma, mitte üksteist viha ja kadedusega ära sööma. Mõjutusi ei ole vaja tõrjuda. Kogu meie rahvakultuur ongi üks suur mõjutus. Kuidas me saame selle võõra oma arengu kasuks pöörata, selles on küsimus. Sellest teisi vigastamata arusaamine on meie tugevus.»
**
/nginx/o/2017/12/06/7382255t1hdef6.jpg)
Akordioniga reisimine on seiklus
Tuulikki Bartosikil on elu jooksul olnud mitu akordioni. Praegu on kasutuses kolm spetsiaalselt talle tehtud meloodiabassidega pilli.
«Väike Bugari akordion kaalub üheksa kilogrammi ja on nii väike, et sellega saab ajada asjad ära, kui suuremat ei saa kaasa võtta, lisaks saab sellega mängida ka püsti seistes.»
Keskmist, üle kümne kilo kaaluvat Fantini akordionit saab aga võtta lennukisse käsipagasisse.
«Saan temaga reisitud – jõuan teda tassida, kui lennujaamas käru ei ole. Sellest kõige väiksemast on ta parem ning temaga on hea mängida ka õues, klassikalises mõttes pärimusmuusikat.»
Kolmanda, kõige uhkema ja suurema, 13 kilogrammi kaaluva akordioni on ta ise algusest lõpuni disaininud koostöös praeguse aja kõige innovaatilisema akordionitehasega Pigini.
«Nemad soostusid tegema koostööd alates väljanägemisest kõlakvaliteedini, sel pillil on palju kõlavarjundeid ja ulatus on suur. Pigini pilliga saab mängida ka koos sümfooniaorkestriga.»
Kõige suurem pill on pandud kokku kruvidega, mitte neetidega ja seda saab kaheks osaks lahti võtta. Pilli transpordib ta Toomas Tuuliku millimeetri täpsusega tehtud spetsiaalses pillikotis, mida saab omakorda kaheks osaks jagada.
«Lennukiga reisides on ranged käsipagasireeglid. Ühes kotis oleks see selleks liiga suur. Nüüd käingi kahe väiksema kotiga. Ma tean lennufirmade järgi, mis, kuhu ja kuidas mahub. Kui keegi on kaasas, saab kotte jagada. Kõige lihtsam on muidugi akordionile oma pilet osta.»
Alati tuleb arvestada lennukist mahajäämisega, eriti kui turvakontrollis on töötaja, kelle ego inimlikkusest suurem.
«Põnevust jagub. Olen õppinud meeletult planeerima. Ka riiete puhul, et need oleksid õigest materjalist ja mitte kortsuvad, mugavad ning esteetiliselt ka nauditavad. Elu on õpetanud. Minule on see elu antud ja võtan sellest parima.»
Seda, kui kõrgel tasemel mängija ta on, otsustavad inimesed, kes teda kuulavad, ütleb ta. «Teine asi on see, et sa teostad seda, mis sinu sees heliseb. Läbi kolme erineva pilli on minu kõlamaailm palju suurem ja ma võin neid kasutada erinevate asjade jaoks. Ma võib-olla, jah, selle kõige suurema pilliga ei lähe lõkke äärde mängima, aga ma ei ole ka selline muusik, kes lõkke ääres mängimast keelduks. Kui on vaja mängida, siis mängin. Võtan oma pilli välja ja mängin, pärast parandan teda. Sest minu sees heliseb kogu aeg.»
Bartosiki pillidel on auto hind, seda ta ei salga. «Raha sellisteks pillideks tuleb leida, sest kui mul sellise tasemega pille poleks, jääksin mängima mõnesse väiksesse kultuurimajja.»
**
Tuulikki Bartosik
24.08.1976
Haridus
1997–2004 Master in Music, Sibeliuse akadeemia
1999–2002 Bachelor in Fine Arts, Stockholmi kuninglik muusikakõrgkool
1996–1997 Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia
1991–1995 Tallinna G. Otsa nimeline muusikakool
1984–1990 Lasnamäe muusikakool
1983–1994 Laagna gümnaasium
**
Tunnustused
Nomineering Eesti pärimusmuusika auhinnale Etnokulp
Parim muusik 2015
Parim uusfolkartist 2016
Parim artist Upa-upa trio koosseisus 2016
Parim album EFO Imemaa 2014
Kultuurkapitali Võrumaa ekspertgrupi aastapreemia Upa-upa trio koosseisus 2016
Kultuurikapitali Ela ja sära stipendium 2017
**
Tuulikki Bartosiki lähiaja esinemised
30.12 Eesti Kontserdi ja Hennessy uusaastakontsert «Põhjamaa pulss» Pärnu kontserdimajas
01.01 Eesti Kontserdi ja Hennessy uusaastakontsert «Põhjamaa pulss» Estonia kontserdisaalis
21.01 «Accordionesse», Celtic Connections, The Glasgow Royal Concert Hall
10.02 Sounds of Estonia, EV 100, Kungliga Musikhögskolan i Stockholm
22.–24.02 «Põhjamaa pulss», EV 100, Estonian Folk Chamber Orchestra ja Kristjan Järvi, Konzerthaus Berlin
**