Kodusõjas, kus puuduvad korralikud poliitilised institutsioonid, on kasulik toetada mässuliste gruppe ja leppida äärmusideoloogiaga, isegi kui sellesse päriselt usku ei ole, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tarun Gidwani.
Tarun Gidwani: islamiäärmuslaste esilekerkimine pole mingi müsteerium (3)
7. detsember 2017, 19:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas islamiühiskondadel on kalduvus äärmuslusele? Ei. Aga paljudes moslemi kogukondadega konfliktijärgsetes riikides kipuvad paraku äärmuslikud rühmitused tekkima. Usk ei mängi siin rolli. Vastupidi, enamik moslemeid üle maailma mõistab vägivalla hukka.
Samuti näitab näitab Pew' uuringute keskuse hiljutine küsimustik, et valdav enamik moslemeid näeb terroriorganisatsiooni Islamiriik (ISIS) ja teisi äärmuslikke islamirühmitusi äärmiselt halvas valguses. Näiteks Liibanonis andis 99 protsenti moslemitest ISISele väga negatiivse hinnangu.
Lisaks usuvad paljud moslemid, et tänapäevane demokraatia on islamiga kooskõlas ning nad toetavad demokraatlike protsesse.
Miks on siis nii palju islamirühmitusi, kes propageerivad äärmuslikku religioosset ideoloogiat nagu salafism? See islami uususund on vägivaldne ega hooli demokraatiast. Miks toetatakse taolisi ekstreemseid liikumisi, kui enamik moslemeid on väga selgelt selliste ideoloogiate vastu? Ma ei tea sellele keerulisele küsimusele vastust. Sest siin tulevad mängu paljud faktorid.
Sellest hoolimata on massimeedial komme meile islami äärmusluse fenomeni ette sööta täiesti ilma kontekstita, tutvustamata keerulisi geopoliitilisi protsesse, millel liikumised baseeruvad.
Seda konteksti võiks lahti harutama hakata mitut eri liini pidi, ent hiljuti Massachusettsi tehnoloogiainstituudi rahvusvahelise turvalisuse ajakirjas avaldatud Ameerika politoloogi Barbara F. Walteri uurimus kinnitab, et me ei saa selgust, lahates muhamedi usku; uurida tuleb üldist poliitilist seisukorda, milles on paljud islamiriigid praegu.
Uurimuse peamised tulemused puudutavad poliitilisele destabiliseerumisele järgnevat faasi, mil esineb teatav poliitiline vaakum.
Selles staadiumis kujuneb välja keskkond, kus kõik konkureerivad kõigiga, et täita tühimikku – puhkevad kodusõjad, kus erinevad huvigrupid püüavad võimu haarata ja juurutada oma arusaama ideaalsest valitsusest.
Teisisõnu, neil tuleb valida üks ideoloogia. Sellise ideoloogia valimine, mida enamik islamiühiskondadest ei eelista, oleks eelduslikult halb käik. Ometi on nende huvigruppide seas kerkinud esile salafism. ISIS, Jabhat Fateh al-Sham, al-Qaida ja Boko Haram on kõik suutnud äärmuslike ideoloogiate propageerijatena ja vähemalt näiliselt kohalike toetuse abil poliitilise võimu haarata.
Vägivald ja sund on kõige «edukam» viis
Mis siis põhjustab sellise kummalise asjade arengu? Walter väidab, et kodusõja olukorras on kolm peamist juhtfiguuri.
Esiteks, «poliitilised ettevõtjad», kes on lahingusse tormanud, et mingit piirkonda enda kontrolli alla saada. Nende eesmärk on loomulikult väljuda võitjana ning haarata võim.
Teiseks, elanikud, kelle ülesandeks on otsustada, milliseid poliitilisi figuure nad toetavad. Enamasti toetatakse neid juhte, kellel kõige tõenäolisemalt õnnestub võimule kerkida ning viia ellu poliitika, mis vastab elanike soovidele.
Viimaks on teoreetikud, kes on pühendunud oma eesmärgile ja loodavad rakendada oma visiooni ideaalühiskonnast. Igal juhtfiguuril on oma probleemid, mis takistavad neil võimu haarata. Näib, et kui kõik kõrvalised faktorid eemaldada, on äärmusliku ideoloogia omaks võtmine kõikidele osapooltele nende isikliku strateegia elluviimiseks kõige kasulikum samm, isegi kui nad ise sellesse ideoloogiasse ei usu.
Vaatame üht näidet. Uurime, milliste probleemidega peab rinda pistma mässuliste poliitiline grupp kodusõja olukorras ja kuidas äärmuslus aitab neil muredega toime tulla.
Sõja võitmiseks peab esimene huvigrupp, poliitilised ettevõtjad, võitma kodanike heakskiidu. Mida rohkem sõdureid selline grupp ligi tõmbab, seda tõenäolisem on, et neil õnnestub täita oma eesmärk.
Enamik inimesi eelistab elada endale meelepärases poliitilises süsteemis, ilma et nad peaksid ideoloogia eest võitlema, ning nad on valmis kandma koormat, mille kodusõda endaga kaasa toob.
Seega on mässuliste poliitiliste gruppide ülesanne veenda inimesi enda eest sõdima.
Inimeste värbamiseks on mitu viisi – võidakse pakkuda kõrget palka, head väljaõpet, sotsiaalseid boonuseid ja nii edasi.
Samas, vaadates piirkondi, millest mina räägin, on oluline märkida, et kodusõdadele järgneb enamasti selliste institutsioonide lagunemine, mis võimaldaks pakkuda taolisi hüvesid – need peibutised on mängust väljas.
Teine motivaator, mida grupid pakuvad, on turvalisus. Näiteks Afganistanis lubas Taliban oma toetajaid sõjapealike vägivallatsemise eest kaitsta.
Teine strateegia, mida rühmitused kasutavad, on nende karistamine, kes grupi ideoloogiat ei toeta ja nende tegevuses ei osale.
Inimestele, kes mõistavad mässuliste doktriini hukka, tehakse füüsiliselt liiga, piiratakse nende sotsiaalseid võimalusi, sundides neid rühmituse ridadesse astuma.
Vägivalda ja sundi õigustatakse oma ideoloogiale apelleerimisega. Uurimuse järgi on just see strateegia kõige «edukam». Paljud Boko Harami liikmed on põhjendanud oma rühmitusega liitumist surmahirmuga. Liikmeks saamine tagab ellujäämise.
Religioon kui strateegiliselt väärtuslik relv
Äärmuslikud religioossed ideoloogiad oleks justkui loodud poliitilises vaakumis tekkinud värbamisprobleemidega tegelemiseks.
Esiteks lubavad nad tulevikus mingit kompensatsiooni, kinnitades, et kõigile on koht taevariigis.
Teiseks, paljude religioonide pühakirjad sisaldavad ettekirjutisi, mida mässulised juhid saavad oma poliitilise organisatsiooni heaks ära kasutada.
Kolmandaks, usujuhtidel on teatav moraalne autoriteet, mis võimaldab neil legitiimselt karistustest kõrvale hiilida, ilma et kohalikud pahameelt üles näitaks. Siinkohal toob Walter näite sellest, kuidas Saudi Araabia kuninglik pere sõlmis just sellel põhjusel wahhabismi pooldajatega liidu: nii edutati monarhia ka riigi spirituaalseks ja poliitiliseks juhiks.
Viimaks, usuliikumistel on tegelikult kõige lihtsam individuaalsel tasemel karistada: kristluse puhul on mõjuvaks jõuks igavene hukatus, islamis ekskommunikatsioon. Sellise karistuse määramine ei maksa midagi ja sihtmärkidel ei ole võimalik selle eest pageda, isegi kui nad vahetavad poolt.
Religioon on niisiis mässuliste rühmitustele võimuvõitluses ilmalike institutsioonidega strateegiliselt väärtuslik relv.
Äärmuslased vähemalt teevad midagi
Lisaks mässuliste rühmituste probleemidele lahenduse andmisele pakub uurimus ka välja, et elanikel on strateegiline eelis, kui nad otsustavad äärmusluse kasuks. Kuidas nii?
Kodanikud peavad tagama, et poliitilised rühmitused, keda nad pooldavad, viivad ellu riigi poliitikamasina tööd kindlustavad reformid. Nad peavad toetama gruppi, kes kõige tõenäolisemalt võidab ning kes ei muuda võimul olles oma seisukohti. Tundub, et ka siin on esirinnas äärmusrühmitused.
Eelistatakse äärmuslasi, kelle mõnigi reform läheb läbi, mitte tagasihoidlikke parteisid, kes ei too kaasa mingeid muudatusi. Läbirääkimistele on kasulik saata karmikäeline saadik, kes lükkab tagasi need pakkumised, mille kartlikud tegelased vastu võtavad, vastased on sunnitud tegema paremaid pakkumisi. Näiteks võib juhtuda, et palestiinlased saadavad Iisraeliga läbirääkimisi pidama pigem Hamasi kui Fatah', sest Hamas ei lepi keskpäraste kokkulepetega.
Uurimus analüüsib teisigi strateegiaid, mis kõik näitavad, et kodusõjas, kus puuduvad korralikud poliitilised institutsioonid, on kasulik toetada mässuliste gruppe ja leppida äärmusideoloogiaga, isegi kui sellesse päriselt usku ei ole.
Viimase valguses muutub pilt selgeks. Ameerika Ühendriikide juhtimisel Iraaki sissetungimise tulemuseks olid ulatuslikud kodusõjad alates aastast 2003. Piirkonnas algas poliitiline võitlus, erinevad rühmitused proovisid võimu haarata. Kuna polnud struktureeritud poliitilist võimu, mis andnuks nendele püüdlustele väljundi, pöördus enamik gruppe radikaalse islamismi poole – see oli kõige lihtsam viis ületada taolise poliitilise vaakumiga kaasnevad probleemid.
Professor Fawaz A. Gerges, ISISe ja teiste terrorirühmituste võidukäiku uuriv ekspert, ütles mainekas Briti ülikoolis London School of Economics peetud loengus, et «ISISe esilekerkimine pole mingi müsteerium».
Ta väitis, et kui tuleks nimetada kaks põhjust, miks sellised organisatsioonid on välja kujunenud, valiks ta «Ameerika sissetungi Iraaki» ja «poliitilise kujutlusvõime kriisi». Ühendriikide sissetungile järgnes Iraagi poliitiliste institutsioonide häving ja see tekitas tohutu poliitilise vaakumi – tühimiku, mille täitis äärmuslik usuideoloogia, vaatamata sellele, et tegelik islami kogukond selliseid uskumusi heaks ei kiida.
Tarun Gidwani on pärit Indiast. Praegu elab ja töötab ta Tallinnas. Ta on õppinud Arendusuuringute Instituudis Suurbritannias ja lõpetanud Tartu Ülikoolis magistriõpingud filosoofias.