Ene-Margit Tiit: tõest ja väärtustest seoses Eesti rahvastiku ja poliitikaga (6)

Ene-Margit Tiit
, Rahvastikuteadlane, statistik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Statistik ja rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit.
Statistik ja rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit. Foto: Stanislav Moshkov

Taas on käimas kampaania «Registreerige end N linna elanikuks», mis sisuliselt tähendab: «Valetage Eesti riigile.» Seaduse järgi tuleb registreerida see elukoht, kus inimene veedab suurema osa ajast (mõningal juhul ka vabast ajast).

Mingi teise elukoha märkimine, olgugi see inimese suvekodu või väga südamelähedane maakodu või sünnikodu, on ikkagi vale. Eriti kurb on, et omavalitsusjuhid, kes on riigivõimu esindajad, stimuleerivad sellist valet (olgugi et näiliselt linna või valla huvides) ja isegi maksavad selle eest.

Oluline on ka see, missugust sõna me kasutame. Elukoha registreerimine rahvastikuregistris ei ole «sissekirjutus» või «propiska», nagu oli nõukogude ajal. Tegemist on teistsuguse olukorra ja protseduuriga, mis väärib ka teistsugust sõnakasutust.

Elukoha registreerimise kampaaniaga on vastamisi pandud raha ja teadmine, tõde. Kas see ongi «tõejärgse» ühiskonna sündroom? Omavalitsusjuht on huvitatud vaid fiktiivsest elanike arvust, mis tagab omavalitsusele täiendava raha (Keila linnapea Enno Fels rääkis sellest rehkendusest lausa avalikult), mitte aga tegeliku omavalitsuse elanike arvu teada saamisest. Sama stsenaarium toimus suvel, kui inimesi meelitati oma elukohta fiktiivselt muutma, et saada haldusreformiks soodsam positsioon.

Kas riiki ka tegelikult Eesti rahva arvukus huvitab? Kas see on millekski vajalik?

Ühisveonduse korraldamine on järjekordne piikide murdmise koht. Küsimus on, kes saab raha, kas omavalitsused, riik või ühistranspordikeskused, ja seejärel, kas transport on tasuta või maksuline. Arutatakse ka selle üle, kes teab kõige paremini kohalike inimeste vajadusi. Niisugune arutelu meenutab natuke üle-eelmist sajandit, mil vallavanem oskas öelda, mitu rege tema vallast pühapäeval kiriku juurde sõitis. Tänapäeval tehakse asju teisiti.

Eesti elanike paiknemise kohta on olemas kaart, kus iga ruutkilomeetri kohta on märgitud, mitu inimest seal elab, kusjuures teada on ka nende vanus. On ka selge, kus paiknevad töökohad, koolid ja muud olulised paigad. Eesti-sisene transpordivõrk peaks arvestama raudtee-, bussi- ja laevaühendusi, aga olema soodus ka neile, kellel on vajadus või soov välismaale lennata või sõita meritsi või maad mööda. Niisuguse transpordiskeemi kavandamine pole raketiteadus, selleks on meetodid ammugi olemas ja kindlasti pole selleks tarvis kohale kutsuda välismaa asjatundjaid, aga see eeldab kaht asja: riigi terviklikku käsitlust ja õigeid algandmeid. Kui veondusskeem on mõistlikul viisil paigas, võib otsustada, kes saab sõita soodustustega või hoopis tasuta.

Seega, rahvastiku tegeliku paiknemise teadmine on vajalik mõistliku transpordiskeemi loomiseks, kuid see pole ainus põhjendus, miks on täpse rahvaarvu teadmine riigile vajalik. Rahvaarvust, selle muutumise suundumustest sõltub niihästi riigi sotsiaalpoliitika kui ka majandus.

Kahjuks toimib paradoks: mida rohkem elukohaga seotud regulatsioone riik kehtestab, seda ekslikumaid andmeid saab ta inimeste elukoha kohta. Üldteada on Tallinna-lähedaste piirkondade elukoha registreerimine Tallinnas tasuta ühistranspordi võimaluse saamiseks, lapsevanemate elukohamuudatused seoses lasteaia- ja koolikohtadega, inimeste fiktiivne maakodus elamine, et tagada toetus koduvallale, sh saarte fiktiivse ja tegeliku elanike arvu suur erinevus jne.

Tulemuseks on asjaolu, et Eesti riigi teadmine elanike arvu ja nende paiknemise kohta registriandmete põhjal on suurel määral ekslik. Seda olukorras, kus kogu maailmas kasutatakse loendamise ja küsitluse asemel registriteavet, kui Eestis on põhimõtteliselt peaaegu ideaalselt korras ja koostoimivad registrid ning oleks väga hea (e-riigile kohane) võimalus teha suur osa statistikat registripõhiselt, ilma inimesi ja asutusi küsitlustega koormamata.

Kuidas seda olukorda lahendada? Ilmselt tuleks võimalikult palju elukohaga seotud regulatsioone kaotada. Eesti inimestel peaks olema ühtviisi soodus elada igas Eesti  paigas. Las lapsevanemad valivad lasteaia ja kooli vabalt, tasuta ja soodustingimustel sõitu ühissõidukites ei ole tarvis siduda elukohaga (vaid pigem näiteks vanusega) jne.

Nähtavasti on ajale jalgu jäänud kogu maailmas statistika aluseks olev eeldus, et inimesel on üksainus elukoht. Sellele viitas ka Jüri Adams oma hiljutises artiklis. Eestis, samuti nagu paljudes teisteski arenenud riikides on paljudel peredel mitu elukohta. Nähtavasti on õige registreerida ka teisese elukoha (suve- või maakodu) aadress rahvastikuregistris (see võimalus on olemas) ja nende inimeste aastasest tulumaksust arvata teatav osa teisese kodu omavalitsusele. Kuuldavasti on Soomes niisugune võimalus olemas ja selle, kuidas see summa jagada, otsustab inimene ise. Esimese sammuna niisugust detailsust ei soovitakski, rahasumma jaotus esmase ja teisese elukoha omavalitsuse vahel võiks olla konstantne. Kuna valdavalt elatakse teiseses kodus suviti, annab see ühtlasi omavalitsustele pildi suvise ja talvise rahvastiku erinevusest. Kuigi teadlased ja statistikud on need erinevused uuringutega (elektritarbimine, mobiilpositsioneerimine) kindlaks teinud, pole need seni tõsiselt arvestatavad riikliku poliitika kujundamisel.

Eesti rahvastiku areng ja muutumine on Eesti riigi seisukohalt esmatähtis küsimus. Seda on ka praegune valitsus aru saanud, luues riigikogu juurde rahvastiku arengut käsitleva komisjoni (riigikogu probleemkomisjon rahvastikukriisi lahendamiseks). Kahjuks ei ole peetud vajalikuks lülitada selle koosseisu statistikaameti esindajaid, kes teavad kõige täpsemalt rahvastiku olukorda ja kõigi rahvastikuga seotud näitajate arenguid. Nähtavasti seetõttu sõnastaski komisjon ekslikult oma hiljutise koosoleku järeldused, kinnitades, et Eesti rahvastik kahaneb ja tegevuse eesmärk on kahanemise aeglustamine. Tegelikult on kahanemine peatunud juba mõne aasta eest ja rahvaarv on viimase kahe aasta jooksul vähehaaval kasvanud, tõsi küll, mitte loomuliku iibe, vaid välisrände (suurel määral ka tagasirände) mõjul.

Kommentaarid (6)
Copy
Tagasi üles