Ida-Virumaa volikogu liikmed peavad justiitsministri meelest riigikeelt valdama

Teet Korsten
, Põhjaranniku ajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Urmas Reinsalu
Urmas Reinsalu Foto: PP

Eelmisel reedel Ida-Virumaad külastanud justiitsminister Urmas Reinsalu ütles intervjuus Põhjarannikule, et maakonda on vaja rohkem eestistada − sel on nii sise- kui ka välisjulgeoleku mõõde.

Hiljuti saatsite riigihalduse ministrile Jaak Aabile kirja, milles nõudsite riigiasutuste jõulisemat Ida-Virumaale viimist, et takistada selle piirkonna edasist venestumist. «Ida-Virumaa venestumine jätkub, venekeelne kogukond on absoluutselt domineerivas Kremli infoväljas ning on oht strateegilise kommunikatsiooni mõttes Ida-Virumaa kaotamisele,» kirjutasite seal.

Venestamisprobleem on tõsine ja objektiivne. Justiitsministeerium on teinud mitmeid eraldi analüüse, mille tulemusi tutvustasin eelmise aasta lõpus Narva kolledžis. Analüüsi olid kaasatud Karmo Tüür, Garri Raagmaa jt. Kui vaatame hoiakute kujunemist ja demograafilisi trende, peab Eesti riik oma kohalolu tugevamalt kehtestama. Pikk saaga oli seotud sisekaitseakadeemia asukoha muutmisega ning lahendus, mis saabus, oli samm õiges suunas − SKA Narva kolledž tuleb. Aga ilmnes ka avalikus arutelus välja koorunud barjääre − kõrged riigiametnikud võtsid sõna ja ütlesid, et riigiasutusi ei saa maakonda ümber paigutada. See mulle põrmugi ei meeldinud.

Arvan, et peame välja töötama ka selgelt palgapoliitilise lähenemise, et ametnikele, kes asuvad Ida-Virusse, makstakse lisatasu − nii nagu praegu teevad seda prokuratuur ja vanglateenistus. Eraldi muudeti ka seadust, et Ida-Viru maakohtu esimees saaks samuti lisatasu. Kõnealuseid märke tuleks vaadata kompleksselt. Peale muude regionaalpoliitiliste kaalutluste (et elu oleks jätkukestev Lõuna-Eestis; maapiirkondades, mis on hajusalt elanikega kaetud; saartel) on Ida-Virumaal ka julgeolekupoliitiline ja lõmumislik probleem. Kuna probleemid on mitmekihilised, peab eelisjärjekorras Ida-Virusse investeerima.

Oktoobri alguses toimus valitsuskabinetis arutelu Ida-Viru investeeringute programmi üle ning pärast seda moodustati nn lepitus- või üksmeele otsimise töörühm, kuhu kuuluvad Aab, Jevgeni Ossinovski ja IRLi esimees Helir-Valdor Seeder.

Ida-Viru programm on IRLi vaates vajalik ja kirjas Aabile palusin seletada, kuidas see programm suhestub riikliku Ida-Viru tegevuskavaga. Riigihalduse ministri käsitlus on, et see ei asenda nimetatud tegevuskava, vaid oleks selle toestav liide − konkreetsete võimalike investeeringute jaoks. Tuleb tunnistada, et peale Ida-Viru investeeringute programmi tuleb üle vaadata ka Ida-Viru tegevuskava. Minule on probleem, et mitmed tegevused on jäänud deklaratiivseks, pole sisustatud konkreetsete sammudega nõnda, et nende tulemuslikkust saaks hinnata. Praegu pole küsimus selles, et kui me midagi teeme, jääb olukord samaks, vaid kui me midagi ei tee piisavalt, siis olukord halveneb. Nõnda on kõikide probleemsete küsimustega, mis riigi ees seisavad. Need sammud tuleb astuda ja − võrreldes eelmise valitsusega − oleme mitmeid samme astunud. Kui vaadata Ida-Viru mediaanpalga taset, näeme, et 1. jaanuarist käivituv maksureform on kohalikele inimestele praktilise väärtusega.

Kui Kohtla-Järvet vaadata, võib öelda, et n-ö venemeelne võim on tsementeerunud aastast 1996, mil kohalikel valimistel kandideerijaile ei esitatud enam eesti keele nõuet. Mida sellega peale hakata?

Põhiseadus toob küll välja asjaajamiskeele erisusi, aga peame lähtuma printsiibist, et avalikku võimu teostatakse eesti keeles. Avalik võim pole subjektiivne õigus sotsiaaltoetusele või õigus puuduse korral riigi toele, avalik võim on privileeg. Kui inimesed seda võimu rahvusriigis taotlevad, peavad neil olema ka eeldused ja küpsus selle avaliku võimu väljakandmiseks. Minule on keeleoskus esmane eeldus. Omaaegses kontekstis teenis selle nõude kaotamine Eesti diplomaatilisi ja välispoliitilisi huve. Tagasiulatuvalt pean tunnistama, et sellel on olnud oma lõiv, mida oleme ka maksnud − just kohtades, kus võitlus eestluse ja eestluse maksmapanemise eest on kõige keerulisem ning valulisem. See lõiv ei tähenda, et sellega on ühel pool − me peame seda kompenseerima. Millised need meetmed on? Minule on neid kaks: Eesti riigi seadus ja õigusriik peavad kehtima − mis puudutab ka korruptsiooni tõrjumist − ning meie peame Eesti riigi kohalolekut nendes piirkondades suurendama, mitte leppima sellega, et see muutub õblukesemaks.

Teie omaaegne ülemus ja mentor, president Lennart Meri tegi algust programmiga, mille eesmärk oli meelitada noori peresid Vaivara valda elama. Kas midagi säärast on ka teil plaanis Ida-Virumaa eestinäolisemaks muutmisel?

Üks praktiline probleem, mida oleme arutanud ka riigi peaprokuröri ja mitmete teiste ametnikega, puudutab seda − ja see on ka küsimus Narva linna enda suutlikkusest −, et Narva oleks vaja normaalset ühiselamu- või üürikorterite kompleksi ka seal roteeruvatele riigiametnikele. Paradoksaalselt on see subjektiivselt ja tunnetuslikult üks keeruline küsimus paljudele riigiametnikele, kes pole huvitatud kinnisvara soetamisest Narvas, aga oleks valmis seal vähemalt perioodi töötama. Tugev motivaator oleks kindla elukeskkonna taseme olemasolu. Narva kolledž on sellega seoses roteeruva kaadriga tegelnud ja siin on oluline panus, mida riik saaks teha koostöös omavalitsusega. SKA Narva kolledžile üks ühiselamukompleks tuleb, aga tuleb mõelda ka teistele riigiametnikele.

Praegu kaalutakse, kuidas Narva saaks 2024. aastal Euroopa kultuuripealinnaks.

Nii Narval, Kohtla-Järvel kui ka Jõhvil on väga tugev isikupära − on asjad, mis seal käinud inimestele meeldivad, ja asjad, mis tekitavad vajakajäämisi. Aga Narva väärtus on tema isikupära ning kindlasti peaks initsiatiivi, et Narva saaks Euroopa kultuuripealinnaks, kahel käel toetama. Kui omal ajal Lennartilt küsiti, kas Eesti maksab kinni tehased, mis N. Liidu ajal rajati, vastas ta, et «muidugi need makstakse kinni, kui antakse tagasi purukspommitatud Narva vanalinn». Kultuur tähendab sidet eri aegade vahel. Kultuur pole vaid see, kuidas me tänasel päeval lõimume, infot vahetame või tundeid edasi anname − kultuur on ka kahekõne erisuguste põlvkondade vahel. Nukral kombel on enamik juuri Narva puhul puruks kistud. See teebki paljudele eesti inimestele haiget. On oluline, et olemasolevad haprad ajalooniidid saaksid hoitud ning oma linna armastus, mis praegustel narvakatel on, saaks tugevamaks identiteediks kokkuseotud. EV julgeolekut kaitsevad väga palju narvakate identiteet ja eneseuhkus.

Hiljuti räägiti saates «Pealtnägija» Ida-Virumaal tegutsevatest kahtlase taustaga «õigusbüroodest». Kuidas nendega võidelda?

Jah, Ida-Virumaal on täheldatud, et õigusabi osutavad ka isikud, kel puudub kvalifikatsioon, ja inimesed kannatavad selle all. Oluline on üleskutse inimestele: kui teil pole kindlust või teile tundub, et õigusteenuse pakkuja näol on tegu ebakompetentsete inimestega, küsige nende haridusliku tausta kohta. Nii politsei kui ka õiguskaitseasutuste süsteem peaksid seisma selle eest, et ebakompetentsed isikud ei saaks inimesi eksitada.

Siinkohal tahaks eraldi rõhutada, et käesoleva aasta algusest on käivitunud õigusnõustamise projekt − tasuta õigusnõustamisele saavad inimesed registreeruda internetis aadressil juristaitab.ee ja ka telefonitsi. Füüsiliselt antakse seda abi nii Jõhvis kui Narvas.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles