Kapsas – tervislik toit argipäevaks ja piduroaks

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Elmo Riig / Sakala

Nii värske kui ka hapendatud kapsas on tuntud ja hinnatud toidukraam juba üle 4000 aasta. Kapsast saab valmistada loendamatus valikus maitsvaid toite.

Kapsast saab teha igapäevast lihtsat kõhutäidet ja ka piduroogi. Pealegi on kapsatoidud tervisele kasulikud.

Ajaloost on teada, et hapukapsa soodsaid omadusi hindasid juba muistsed sõdalased, kes vallutusretkedele hapukapsatünne kaasa vedasid. Nüüdisajal söövad hapukapsast lisaks eestlastele ka venelased, poolakad, sakslased, prantslased ja teisedki targad rahvad. Korealased, muide, teevad hapukapsast mitte valgest peakapsast, nagu meie, vaid Hiina kapsast, mis meie jaoks on eeskätt salatimaterjal.

Toimiv kapsas

Kapsa tervistav toime on seotud peamiselt baktereid hävitava toimega piimhappe ja antibiootilise mõjuga sinepiõli sisaldusega. Värske kapsas ja kapsamahl soodustavad seedimist. Kapsamahl sobib väga hästi kurgu kuristamiseks külmetuse korral. Toorest kapsast väga suurtes kogustes iga päev tarbida pole aga mõistlik, sest toores värskes kapsas on aineid, mis suurte koguste pideval tarbimisel võivad häirida kilpnäärme hormoonide talitlust.

Kapsa hapendamine on olemuselt kääritamine, sest see toimub hapnikuvabas keskkonnas. Hapendamisel kääritavad bakterid toiduainetes leiduvad suhkrud piimhappeks. Kui piimhappe hulk on juba piisavalt suur, 0,6–1,2 protsenti, pidurdab see teiste mikroobide arengut ja soodustab hapendatud söögikraami säilimist.

Hapendamisel toimib tõde: mida kauem käärimine kestab, seda vähem jääb toiduainesse suhkruid ning seda rohkem tekib piimhapet. Sel põhjusel ei tohigi juba hapnenud kapsast soojas ruumis hoida. Sel juhul võib piimhappekäärimine jätkuda ja kogu toidus leiduv suhkur töödeldakse piimhappeks. Liighappeline, näiteks pikalt toasoojas hoitud hapukapsas pole enam kuigi maitsev ega sobi toiduks neile, kelle seedekulgla limaskest on toiduhapete suhtes tundlik. Samuti ei sobi ülihapu kapsas väikelaste menüüsse.

Sisukas kapsas

Kapsas on väga hea kaaliumiallikas ja hea mangaani- ja seleeniallikas. Kapsas on rikkalikult folaati (vitamiin B9), C-vitamiini ja märkimisväärselt B6- ja K-vitamiini. Kapsas on väga veerikas ja kalorivaene: 100 g annab vaid 20–30 kcal. Ka hapukapsas sisaldub rikkalikult C-vitamiini, väga palju folaati ja märkimisväärselt B6-vitamiini. Ühes tublis hapukapsaportsus näiteks on C-vitamiini enam-vähem sama palju kui suures sidrunis. Kuna kapsast süüakse üsna suures koguses, on see arvestatav C-vitamiini allikas.

Võrreldes keedetud hapukapsaroogadega on toores hapukapsas vitamiine rohkem. Oluline on seegi, et hapukapsas säilivad vitamiinid kevadtalveni, mil me neist kõige rohkem puudust tunneme. Põhjamaade rahvastele oligi just toores hapukapsas vanasti asendamatu vitamiiniallikas. Vitamiinide säilimise huvides on aga hea teada, et hapukapsast ei tasuks pesta ega kauaks õhu kätte seisma jätta. Toore hapukapsa söömisel on veel üks pluss, nimelt rikastab see seedekulglat kasulikult toimivate piimhappebakteritega.

Loe teemast pikemalt ajakirja 60+ detsembrikuu numbrist!

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles