/nginx/o/2017/12/08/7390315t1h4add.jpg)
Pühad, eriti jõulupühad, on eesti rahvale läbi aegade olnud ikka suure söögitegemise ja küpsetamise ning muidugi ohtra söömisega seotud. Meie ümber ning meie tõekspidamistes ja võimalustes on küll väga palju muutunud, aga mõned traditsioonid on väga tugevalt juurdunud.
Ennemuiste pidi olema toomapäevaks (21. detsember) majapidamine põhjalikult koristatud ja kaunistatud ning pere võis pühade pidamisega alustada. Ega juurdunud tavades midagi halba olegi, pigem ikka head. Ka kindla jõulumenüü traditsioon on igati kiiduväärt.
Usun, et paljudes peredes süüakse selgi aastal perega ühise jõululaua taga sealiha ja hapukapsaid, verivorsti ja sülti. Neid traditsioonilisi jõulutoite oleks igati väärikas täna ja hommegi au sees hoida. Ehk võiks veidi varieerida maitseid ja lisandeid, kasutada väiksema rasvasisaldusega liha ja vältida raskesti seeditavaid kombinatsioone. Ja muidugi ei maksa endale suurte toiduportsjonitega liiga teha.
Meie esivanemad panid jõulude aegu söömisele erilist rõhku, sest toekas jõulusöömaaeg arvati sööja edaspidisele jõule ja tervisele maagilist väge avaldavat. Lisaks pidavat külluslik jõululaud jõukust tooma. Lauale püüti panna ikka kõige paremaid toite ning söögikordi pidi ikka väga mitu olema. Sel ajal oli ka lastel õigus voli pärast toitu võtta.
Jõuaks, jõuaks jõulud tulla,
siis saaks lapsed saia süüa,
oma käega ossi võtta.
Jõululaual oli kindlasti liha, rulaadid ja vorstid ning puhtast rukkijahust tehtud leib. Siin-seal söödi liha kõrvale ka kapsaid. Rannataludes valmistasid perenaised liha asemel sageli kala. Ka herned ja oad olid vanasti jõululaual ning pudergi ei tohtinud laualt puududa. Usuti, et kui jõulupühade aegu putru ei sööda, tabab peret õnnetus. Jõuluputru viidi tingimata ka õue majavaimudele mekkimiseks. Kui hommikuks kauss tühi oli, arvati majavaime järgmisel aastal peresse heatahtlikult suhtuvat.
Tangupudruga täideti ka valgeid jõuluvorste ja verivorste. Rahva hulgas oli levinud uskumus, et jõuluvorste tuleb süüa täielikus vaikuses.
Jõuluajal ei saanud ju kuiva suuga süüa. Tehti õlut, mida mekiti ise ja ohverdati õue- ja majahaldjatele ning veehaldjatele. Rukkijahust küpsetati erilist leiba, jõuluorikat, mis oli vormitud põrsakujuliseks. Jõuluorikas kaeti laual valge rätikuga ja jäeti lauale kogu pühade ajaks kuni kolmekuningapäevani. Leivalt oodati õnnistust järgmise aasta toidule. Jõululauale pandud leib pidi alati olema terve, et järgmisel aastal majas küllus valitseks. Jõuluööks jäeti lauale kogunisti kolm tervet leiba – siis arvati jätkuvat leiba ka tuleval aastal.
Jõuluõhtul peeti tavaliselt üks suur söömaaeg ja mitu väikest. Süüa tuli kas 12, 9 või 7 korda, et viljasaak hea oleks. Söömaaja algul luges pereisa söögipalve ja õnnistas roogi. Jõulusöömaajal ei tohtinud rääkida ega naljatada. Jõululaual pidi toit seisma kogu öö, laualt pühitud raasukesi hoiti hoolega alles ja tarvitati haiguste vastu.
Loe teemast pikemalt ajakirja 60+ detsembrikuu numbrist!
