/nginx/o/2017/12/14/7406155t1h2451.jpg)
Pimedal sügisel on Jana Lepik saanud hakkama järjekordse luulekoguga, mis võiks hästi kõnetada kedagi, kes rasketes eluköidikutes otsib oma mina. Siin on luulet, mida võiks hapraks lapseulmaks nimetada, ja on lehekülgi, mis kannatavad klišeelikkuse all.
«Katkendeid« hakkab juba lõppema, kui tuleb selle tegelik puänt, lk 45 ja luuletus «Mailane». (Paju)mailane on puiduvärvi suruliblikas, kes hakkab rääkima siis, kui ta jõud raugeb. Jana Lepiku luules on varemgi rääkinud loomad, linnud ja taimed, luule on võlumaailm, kus on kõik võimalik. Mailase sünnipäev on 1. mai.
«Mailane on üks näotu ühekarvalise liblika valmik, koiliblikast suurem, öeldakse maa-aluse liblikas, sile ja punane tõuk,» teadis vanarahvas Läänemaal. Too liblikas maskeerib end pajukoore tükiks, sellepärast on tal ka austav epiteet «paju+mailane». Maiga on tal pistmist ainult Jana Lepiku luuletuses, need liblikad elavad kuni viis aastat tõugu staadiumis ja saavad hoopis juunikuus liblikaks; ainult arvatav side maaga annab neile mai-esisilbi.
Kõik, mis omal ajal maaga ühenduses oli, leiti looma- ja linnuriigis kahtlane olevat ja sellise lendava «puidutüki» ees on ka loitse loetud, et ta inimese rahule jätaks. Pajumailane on nii tegelikult kui ka luuletuses kõva lendaja. Ta suhtub inimeste puudutamisse üsna ükskõikselt ja ronib meelsasti sõrmedele.
Mailase lend algab vastuoludest, «üle tärkavate kevadmaastike sahisevad esimesed arglikud tiivalöögid, edasi, vaikselt kasvab jõud või see ainult tundub nii, /.../ kuna igale tõusjale on puhumas esiti vastutuul, millest tuleb üle olla, sest talvel kadunud olnud päike toetab igati su samme temaga koos».
Rütm on siin hea. Mailase tiivus on kinni aastaringi valu ja võlu, putukas on esimesel mail sündinud ja tema elu lõpeb pärast aastaringi. Seega on mailase firmaks ainult mai, ta esindab maid nii oma tiibade kui tundlatega, ning ta kannab aptonüümi – nime, mis peegeldab tema ametit. «Mailane» tähendab kogu oma ametiga maid, see on ametinimi, nagu reisumees Petrarca laskis end oma rahutu ringlemise pärast nimetada «kivikeseks» (hellitusvorm sõnast petra).
Jana Lepikul lendab mailane üle ühe kõige kindlama tsükli: aasta. Selle taga on igivana filosoofia, et me tuleme külmast tühjusest ja peale lühikest eluringi suubume tagasi samasse ruumi, mis on lõputu. Justkui hinged lendavad Jumalasse, «mis on ülim sulatuspunkt», nagu kirjutas Johannes Scotus Eriugena.
Kangelase põhivaenlased on kurjad koerad, kes kraabivad maad, seega keskkonda, kust mailane on pärit ja mis oma nime poolest meenutab tema ametit lennata läbi maituulte. Kui on lämbe mai, siis ilmselt ei rooma mailase lend maapinna lähedal, vaid ta kasutab mõne meetri kõrguselt algavaid sooje tõusutuuli. Siht on kodu, «kust enam kunagi lahkuma ei pea». «Mailase» lähilugemine lõpeb sellega, et lugeja tahaks, et autor oleks kangelasest veel midagi kirjutanud.
Hakkab teos juba enam otsa saama, siis päris lõpus tuleb taas luuletus, mille üle mõelda: laps joonistab päikest ja see on tal õige pisike rõõm. Meenub üks väike marss, mida põnnid laulsid: «Suur päiksesõõr, all taevakaar. Nii näeme joonistust poisil. Kõik valmis teeb, siis lihtsalt veel alla ta kirjutab read...» Pärast seda on veel kolm luuletust ja ongi lõpp. 60 lehekülge.
Aga lugeja mõtted kisuvad ikka mailase juurde. See on Jana Lepikul point of no return, ja lugeja jääb ikka ja jälle mailase kujundite üle mõtisklema. Mis oli koertel ikkagi suure puukoorekirju liblikaga asja? Üks koer ei taha kaua vaadata pajumailase küllaltki torkivasse rohekasse pilku. Kuidas nurjasid koerad muusika? Kui on öeldud, et «aastaring... oli mailase tiibades kinni», siis ehk mailase tiivad tekitasid seda muusikat? Palju asju tuleb veel järele uurida.
***
Jana Lepik
«Katkendeid»
Fantaasia 2017
60 lk
