/nginx/o/2017/12/12/7400639t1h4e63.jpg)
Palun võtku minuga ühendust igaüks, kes on otsast otsani läbi lugenud «Kalevipoja». Tahan tunnustada. Mina ei ole seda suutnud teha, kuigi olen kolm-neli korda alustanud. Ometi tunnistan selle kirjandusteose vägevust ja vajalikkust. Sama värk paistab olevat setu rahvuseepose «Pekoga», mis nägi nüüd pidulikus ja kaunis raamatus trükivalgust.
«Rutto Peko pikäst lätś, / kasve üles kangõ poiss. / Peko sai pikk kui pilliruug, / pilliruug kui roosilill, / sai tä korgõp kui kuus, / kasve pikep kui petäj, / Peko sai põdrasta kõvõmb, / kasve kahrust kangõp.»
«Pekos» on värsse ühtekokku 7929, nagu ilmneb värskes raamatus, kusjuures leheküljed on nummerdamata. Selle eest on mituteist arhailise tekstiga kokkukõlavas stiilis illustratsiooni, mille autor on Sirje Rump.
Eesti rahvuseepos oli tunduvalt pikem. Eesti kirjandusajaloost on teada, et Õpetatud Eesti Seltsi toimetistes aastail 1857–1861 lugejate ette tulnud «Kalevipojas» oli 19 087 värssi, aastal 1862 Kuopios rahvaväljaandena trükitud raamatus aga 19 023.
Kuopio on oluline ka «Peko» puhul. Nimelt trükiti setu rahvuseepos Snellmani instituudi üllitusel lugejate ette toomiseks aastal 1995 samas Soome linnas, toimetajaiks Tartu rahvaluuleteadlane Paul Hagu ja põhjanaabrite keeleteadlane Seppo Suhonen.
Esimene neist on ka vastse trüki toimetaja ja saatesõna autor. Selle on aga üllitanud Setumaal Uusvada külas Seto infoseltsi kirjastus Seto Kiri ja trükkinud Printoni trükikoda Tallinnas. Hagu teatel on seesama lugulaul ilmunud ka ungari keeles.
Materjali hilisemaks raamatusse toimetamiseks ja trükkimiseks mõtles välja ja esitas kirjapanijale lauluema Anne Vabarna (21. detsember 1877 – 7. detsember 1964, pilt hauasambalt Värska kalmistul). Ja nõnda kui «Kalevipojaga» tegi algust Friedrich Robert Faehlmann, andis ka «Pekole» algtõuke lõppautorist erinev inimene.
Lauluemale saatis setude ärkamisajale mõeldes kirja lugulaulu plaaniga Räpina kihelkonnast pärit kirjamees Paulopriit Voolaine. Äsja ilmunud raamatu saatesõnas lisab Paul Hagu, et Anne Vabarna täitis tellimuse mõne kuuga, saatis maikuus kaustiku kirjapanduga Tartusse teele ja juba vähemalt suve lõpuks jõudis see vahendajate kaudu plaani kirjutaja kätte.
Paulopriit Voolaine tutvustas uut eepost ajakirjas Eesti Kirjandus 1928. aasta esimeses numbris ja … «A sis sai kipõ otsa,» märgib Hagu (tõlkes: aga siis sai kiire otsa).
Lugulaul jäi peaaegu 70 aastaks Tartusse kirjandusmuuseumisse teiste käsikirjade juurde oma aega ootama. See tuli meelde setude uuel ärkamisajal ning Paul Hagu meelest sobis see setude rahvuseeposeks nagu lusikatäis võid pudrusilmaks.
Pärast 1995. aastat on Peko vägitegusid tutvustanud lugejaile Andreas Kalkun, kelle ümberjutustus värssteosest ilmus aastal 2013 Seto instituudi sarjas «Seto kirävara». Selle trükise illustreerinud Renaldo Veeber on ka paljude Setumaal sinna-tänna paigutatud Peko puukujude autor.
Võru linnaarst Friedrich Reinhold Kreutzwald suutis «Kalevipojast» teha teose, mis mõjus eestlusele nagu hoolaud ja avaldab muljet tänini. Sellesse on üksteise järele kirjutatud raskesti jälgitavad rahvaluuleviguritega värsid, milles on palju mõistetamatuid sõnu ja väljendeid. 19. sajandi eestlastel pidi olema ikka püsivust ja huvi, et see kõik rida realt vastu võtta.
Kui paljud setud ja teised eestlased on suutnud ja suudavad otsast lõpuni läbi lugeda «Peko», on raske oletada. Vähemalt üks kord on seda siiski ka avalikult tehtud.
«Eepos on tervikuna ette loetud ja lauldud 2015. aastal Obinitsas eeposte päeval,» märgib kirjastaja Rein Järvelill. Ühtlasi kutsub ta, nagu ka Paul Hagu eepose järelsõnas, kõiki laulma «Pekot», sest see on ju lauldud raamat.
