/nginx/o/2014/07/24/3228167t1h3166.jpg)
Kas inimõigused on ainult fassaad, küsib vandeadvokaat, endine õiguskantsler Indrek Teder.
Indrek Teder: kas inimõigused võrduvad kommunismi-utoopiaga? (3)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimasel ajal on palju juttu inimõigustest. Tänapäeval on tavaks, et inimõiguseks on internet, sotsiaalõigused ja ka õigus n-ö õiglaselt saada (ja jagada) raha. Mida veel? Kas ihaletakse täielikku kommunismi? Pilvedest pihustatakse palju raha ja see olevat inimõigus.
Seda inimõiguste laiendamist on tehtud juba kaua ja see on populaarne. Sellise laiendamisega paraku inimõigused ka devalveeruvad. Inimõigus peaks olema konkreetne, mitte abstraktne õigus. Sul on õigus jääda ellu, kaitsta oma vara ja rakendada sõnavabadust. Selline sõnum pole mitte ainult õiguslik, vaid bioloogiline – jääda ellu. Tänapäeva laenatud ja ka liialt laiendatud inimõigus on väga küsitav. Iga õigus ei pruugi olla inimõigus. Samuti ka raha jagamine ei pruugi olla kommunism.
Teine teema, aga ikkagi eelnevaga seonduv – samas kui inimõigusi kogu aeg laiendati, on need laiendamised tänapäeval tehtud n-ö laua taga, õigluse idee külge klammerdudes ega arvesta tegelikku elu. See on ka hirm tegelikkuse ees. Üha rohkem ja rohkem maksab jõud – «ainult jõud maksab – rusikaõigus maksab». Inimõiguste laiendamise loosungitega koosmõjus peitub selles suur oht. Seda on ju nii lihtne deklareerida, diktatuuri kasutajad kasutavad õiguse fassaade, sh inimõigust. Diktaatorid on öelnud minevikus ja ütlevad ka praegugi: meie kaitseme õigust, inimõigust. Seega inimõigused võivad ka praegu osutuda fassaadiks, nagu ajaloos. Ka mõned juristid ju kaitsesid diktatuurset riiki (näiteks Natsi-Saksamaad ja Nõukogude Liitu).
Tasuks vaadata tuntud filosoofi Carl Schmitti, kes kirjutas: «Füürer kaitseb õigust (Der Führer schützt das Recht)». Lauri Mälksoo on analüüsinud, miks tunnustatud isikud kaitsesid diktatuuri. Oletan, et põhjuseks oli ka lihtne hirm. Seega, kas jõuame jällegi tõdemuseni, et õiguse ja nüüd ka laiendatud inimõigustega tuleb rusikaõigust õigustada ja põhjendada? Laiendatud inimõigused, populism ja ka kommunism annavad jõudu diktatuurile.
Lõpetuseks (olles siinjuures küll skeptiline), äkki ei laiendaks inimõigusi? Raha jagamine oleks üks teine teema, täielik võrdsuseihalus ja kommunism ei aita. Kommunism ei maga iial, ei muuda iial oma eesmärke. Seda ei tohi ka meie teha.