/nginx/o/2015/02/05/3738239t1h2b56.jpg)
Mis oli neljateistaastasel Maire-Ilon Pääbol pagasis, kui ta venelaste tuleku eel Rootsi pages? Usutlustes on Wikland kirjeldanud paljureisinud kollase vineerkohvri sisu: mõni kleit, ühed kingad, koolitunnistused, näputäis joonistusi, söögipoolist reisi ajaks … Vähe? Tüdruku vaimses pagasis olid aga andekus, töökus ja sihikindlus. Sellest piisas, et uuel maal uut elu alustada ja kuhugi välja jõuda. See «kuhugi» on äraseletatult ülemaailmne tuntus ja tunnustatus.
Enno Tammeri poolt kirja pandud Wiklandi elulugu otsib seoseid kunstniku eduloo ja lapsepõlve vahel, täidab valgeid laike, võttes abiks (lisaks raamatu peategelase mälule) allikmaterjale arhiivist Wikipediani, avardab taustu. Ta uurib näiteks Lai tn 13 maja, kus oli Iloni Tallinna kodu, ajalugu ja põgenikelaeva Meritäht saatust. Kaevab välja teabekilde Tartu vanaema Amalie Juse kohta, leiab teadaande kaubandus-tööstuskojale, mis tõendab, et Iloni emal Viidal oli pealinnas «tekstiil ateljee», esitab vanemate lahutusprotsessi kohta käivaid dokumente jne.
Ilon Wikland on aastakümnete vältel lahkesti intervjuusid jaganud, aga need on ajakirjandust mööda laiali. Pilt temast on aasta-aastalt täiendust leidnud, nüüd lõpuks sai senine elu keskpõrandale kokku ja kaante vahele. Kunstnik räägib sirgelt ja salgamata ka nendel teemadel, mida ta varem keeldus kommenteerimast või kommenteeris viisakas diplomaatilises keeles. Elulooraamatust on kaunikesti keeruline kirjutada. Kas rääkida teosest või isikust, kellest raamat pajatab? Enamasti on isik nii värvikas ja jõuline, et raamatu kirjutaja töö jääb varju. Enno Tammeri tänuväärsest uurimistööst oli eespool juttu.
Valdavalt intervjuu vormis elulugu liigendub peatükkidesse, mis, nagu autor ise ütleb, on tekstipildid, kus ta püüab «sõnadega joonistada Ilonist pildid, milles ta hakkab elama» (lk 9). Sama võtet on kasutatud Haapsalus asuval Iloni Imedemaal, mille ekspositsioonis on kunstniku elulugu esitatud tosina pildina. Ka ajakiri Hea Laps ei suutnud aastal 2005 kiusatusele vastu panna ja pealkirjastas kunstniku elust pajatava artikli «10 pilti Ilonist ja Iloniga».
Kui eespoolnimetatud on (arvestades piiratud mahtu) nagu «omakäelised visandid», siis Tammeri teos sarnaneb detailirikka monumentaalmaaliga, kus kõik pinnad põhjalikult läbi töötatud. Iga pilt algab autori sissejuhatusega teemasse, jätkub Wiklandi jutustusega, mida Tammer teema raames kommenteerib, täiendab ja suunab, ning lõpeb kokkuvõttega «Üldistusi ja mõjusid». See vorm tingib mõnikord, et üks ja sama tõik või seik kordub kolm korda. Koolmeistrid nimetavad seda kinnistamiseks.
Enno Tammeriga seob kunstnikku varasem ühine raamat – aastal 2007 ilmunud album «Ilon Wiklandi maailm», milles heidetakse loomingu ülevaate kõrval põgus pilk ka kunstniku elukäigule ja vahendatakse tema mõtteid oma töö ja selle eesmärkide kohta. Need leheküljed on täiendatud kujul tõstetud ka uude raamatusse.
Nagu Tammer korduvalt märgib, on nad Ilon Wiklandiga aastaid head koostööpartnerid ja sõbrad olnud. Kas sõbrasuhe autori ja peategelase vahel tuleb elulooraamatule kasuks või kahjuks? Ühest küljest on heale sõbrale oma elu seikadest lihtsam rääkida kui võnnuvõõrale – ei pea taustu ja üksikasju peensusteni lahti seletama, hing on avatud nii kuulajale kui sedakaudu ka hilisemale lugejale. Teisest küljest ei lase omavaheline side jääda kõrvaltvaataja-kirjeldaja positsioonile. Autor läheb Wiklandi elust kirjutades emotsionaalsemaks kui kunstnik ise. Ta viibib ka lugeja suhtes varjamatult kõrval, kutsudes teda otsesõnu kas mõne seiga juurde tagasi pöörduma või pilti ette kujutama jne. Autor kasutab ka nn huvikonksu nippi: umbes 30 lk enne peatükki «Skandaali pildid» mainib ta, et «pahast asjast» ja «suurest rumalusest» räägime me veel, kuid pisut hiljem. Raamatu kasutamisvõimalusi avardanuks nimeregister ja kunstniku elusündmuste kronoloogia.
Milline pilt Ilonist selle raamatu põhjal jääb? Pildil on andekas kunstnik ja ilus naine, kes teab oma väärtust. On ausa ja sirgjoonelise jutuga tugev isiksus, keda elus ette tulevad «pahad asjad» ja takistused on ainult tugevamaks teinud. Kõik halva pani kunstnik oma sõnutsi kõrvale ja lukku, ning läks eluga edasi. «Olen oma elust õppinud, et kui midagi väga halba juhtub, pea vastu, oota natuke, küllap võib selles halvas olla ka hiljem midagi head.» (lk 206)
Vanemate distantseeritus kasvatas tüdrukust iseseisva, julge ja otsustusvõimelise inimese. Aga ei maksa unustada: oma vanavanematelt sai ta lapsele nii olulist armastust ja turvatunnet küllaga, mistõttu ei osanud emast-isast puudust tundagi. Ehkki valus oli lugeda, et tütre mäletamist mööda ei puudutanud isa teda kordagi ja ainus kord, kus mees lapsega rääkis, oli kurjustamine akna lõhkumise pärast (lk 40). Sõda ei suutnud Ilonit muserdada. Patt oleks sõjaaegset lapsepõlve õnnelikuks lapsepõlveks nimetada, aga lapsed leidsid ikka võimalusi õnnelikud ja rõõmsad olla, kinnitab Wikland (lk 81). Rootsi pagemisega sulgus uks kodumaale, aga avanesid uued võimalused, mida koju jäädes poleks tulnud. Noore neiu keskendumine õppimisele ja tööle ning ükskõiksus pidude ja poodide suhtes on imetlusväärne (lk 128). Raamat kummutab juurdunud arusaamise, et kohtumine Astrid Lindgreniga kirjastuses Rabén&Sjögren oli puhas juhus, tegelikult soovitas õpingukaaslane toimetaja Lindgrenile pilte näitama minna (lk 162). Neljakümne ühe aasta pärast läksid kirjastuse ja kunstniku teed prõmmuga lahku, see sündmus sai alguseks Wiklandi autoriraamatutele.
«Elu piltidest» leiab iga lugeja endale midagi – kes lapsepõlvelood, kes pereelu seigad, kes kunstnikuks kujunemise ja illustraatoritöö argi- ning pidupäevad.
***
Enno Tammer
«Ilon Wikland. Elu pildid»
Tammerraamat 2017
336 lk
