Maailmavaatelise uue status quo tagamiseks üritatakse hägustada arusaama maailmavaatest üldse, ellu kutsuda valitseva ideloogia niinimetatud «süsteemisisest» konkurentsi traditsioonilisuse (konservatiivsuse) ja uuenduslikkuse (liberaalsuse) vahel, konstrueerida niinimetatud «edasi-tagasi maailmavaatelisust», kirjutab ekspoliitik ja vasakpoolne mõtleja Tiit Toomsalu.
Mats Traat kirjeldas «Tantsus aurukatla ümber» värvikalt argiarusaamade teisenemist ajastuliselt teisenenud Eesti maaelus.
Külaeluga on Eestimaal põhimõtteliselt ühel pool. Kaasaegne linnastunud-üleilmastuv Eesti otsib laia maailma tõmbetuultes olemise uut mõtet – kohanemist uute arusaamadega.
Üks selline on tants maailmavaate sisu ja vormi ümber. Lööksõnaks Eesti «vaimuhiiglaste» visioonikatsed «parem-vasakpoolsest» ideologiseeritusest teha «edasi-tagasi arengulisus». Mis on «aurukatlatantsu» tagamaad?
Nõukogude Liidu juhitud kommunistliku maailmasüsteemi kokkuvarisemine 1991. aastal ja eraomandusliku kapitalistliku maailma jagamatu võidulepääs tekitas illusiooni «ideoloogiliselt ühetüüpsest» konkurentsivabast maailmast, ehedalt vasakpoolse – marksistliku maailmavaate minevikulisusest ja ehedalt parempoolse – friedmanliku maailmavaate hegemooniast inimkonna tulevikus.
Selle peegeldusena kuulutas Francis Fukuyama «Ajaloo lõpus ja viimases inimeses» «ajaloo kui ideoloogiate võitluse lõppu maailma jõudmisega liberaalsesse demokraatiasse»[1].
Sisuliselt tähendas prognoos «liberaalse demokraatia» võidust teesi liberaalsest vabaturumajandusest ja riigi võimalikult olematust sekkumisest turustiihiasse[2].
Kõnealune niinimetatud ajaloo lõpp vastandus mitte ainult vasakpoolsele, vaid ka paremkonservatiivsele maailmavaatele, mis Eestis lõi õitsele kapitalismi restauratsiooniga 1991. aastal taasiseseisvumise järellainetusena.
Parempoolse, sealhulgas liberaalse parempoolse maailmavaate võidukäik on tekitanud uudse olukorra, kus hägustub maailmavaate mõiste üldse, maailmavaateline siseheitlus toimib vaid parempoolsuse enda siseselt (konservatiivsus versus liberaalsus), kaduma on läinud maailmavaateline alternatiiv, mis konkurentsieeldusena peaks olema arengut stimuleeriv impulss.
«Maailmavaateline konkurents» on kujunenud «tormiks veeklaasis», kus «pada sõimab katelt», liberaalsus lämmatab traditsioonilisust, üritatakse kunstlikult konstrueerida «uusvasak- ja uusparempoolsust» ideoloogiaskaalal asendinihkeid ellu kutsudes.
Nii on klassikaline vasakpoolsus (marksism) kuulutatud ekstreemvasakpoolsuseks, sotsiaaldemokraatia kui tsentrism vasakpoolsuseks, liberaalne parempoolsus (neoliberalism) parempoolsuseks ja konservatiivne parempoolsus ekstreemparempoolsuseks.
Näiteks parempoolsuse liberaalse ja konservatiivse voolu siseheitlustest Eestis olgu meie paremkonservatismi ühe lipukandja Lauri Vahtre 2002. aastal esmakordselt ilmutatud ja 2016. aastal täiendatud kordustrükina välja antud «Suur pettumus ehk humanismi kriis»[3], milles ta üritab traditsioone kaitsta pealetungiva liberaalse põhimõttetuse vastu. Segaduse suurust rõhutab pisidetail: üksmeelt kõnealustes väärtustes pole ka paremkonservatiivide endi seas.
Eesti paremkonservatismi üks staažikamaid poliitikuid Mart Nutt, käsitledes Vahtre dilemmat niinimetatud «üldiste väärtuste olemasolust» (objektiivne reaalsus või abstraktsioon) ühelt poolt eitab «üldiste väärtuste olemasolu», teisalt välistab ühiskonna püsivuse ühiste väärtusteta[4].
Põlvkondlik-ajaloolises reaalias, kus vasakpoolsus on diskussiooniväljalt välja tõrjutud ja parempoolsus kempleb siseringis, on propagandistliku suundumuse loomulikuks jätkuks igasuguse «vasakpoolsuse ja parempoolsuse» kuulutamine «ajalooliseks reliktiks».
Nii kuulutab Mihkel Mutt, et «ideoloogiapõhiste erakondade ajastu on vähemalt heaoluühiskondades ammu möödas, poliitika kaudu maailma enam ei parandata, vaid hoitakse käigus. Poliitika ja administreerimine sulavad ühte»[5].
Ahto Lobjakas liberalismi lipukandjana kuulutab, et «Eesti vasak- ja parempoolsuse üle diskuteerijad on ajast mitu põlvkonda maha jäänud», sest «nii «parempoolsed» kui ka «vasakpoolsed üritavad lagunevat ühiskonda «terveks teha», laev aga on läinud – unustagem mesilased ja mesitarud ja mõelgem endist kui võililleebemetest tuules»[6].
Rein Ruutsoo vahendab teavet Soome intelligentsi vaatenurgast, mille kohaselt «ei paikne praegused poliitilised põhikonfliktid mitte enam vasak-parempoolse maailmanägemuse teljel, vaid peegeldavad väärtuskonservatiivse (paremkonservatiivse – A.M.) ja väärtusliberaalse (paremliberaalse – A.M.) ühiskonna ja inimesekäsitluse konflikti[7].
Peeter Espak akademismi esindajana Tartu Ülikoolist sekundeerib teemale väitega, et «ei liigitaks hetke poliitilist mõtet skaalal vasak-parem või liberaalne-konservatiivne. Ehk sobiks eestivaenulik ja eestimeelne paremini»[8].
Vastandudes Lobjakale (konservatism versus liberalism), heidab ta viimasele ette kõikehõlmavat ja lõputult toleerivat euroopalikku internatsionalismi, kus kõik moslemid, geid, venelased, mustanahalised ja muud vähemused harmoonias koos elavat. Sellist «lobjaklikku vasakpoolsust» nimetab ta Interrindeks 2.0.
Maailmavaate kui sellise elimineerimisel «peavoolutõe» kontekstis ja parempoolsuse sisetülide (konservaatorid ja liberaalid) maskeerimiseks on massiteadvuse kujundamisel tuure üles võtmas PR-kampaania «edasi-tagasi arengulisuse» kuulutusest uusaegseks ideoloogiaks.
Kõige ehedamalt Eesti arvamusliidrite maastikul väljendununa Raul Rebase kolumnis «Kas parem-vasak? Ei, tähtsam on edasi-tagasi»[9]. Seejuures kõnealune «parem-vasak» tähendaks uuenduslikkuse-traditsioonilisuse vastasseisu parempoolse ideoloogia (eraomandusliku ühiskonnamudeli) tingimustes. Niinimetatud alternatiivitut «tormi veeklaasis».
Rebane leiab, et «kuigi enamik poliitilisi analüüse keskendub parem-vasak-skaalale, on tegelikult hoopis tähtsam edasi-tagasi liikumine, sest parem-vasak diskussiooni saab aastaid pidada ka paigal seistes».
Teiste sõnadega – mingem julgelt parempoolsusega edasi, sest suusoojaks võib parem-vasakideoloogilistest vastuoludest targutada alati. Rebane tõstab kilbile Paul Vihalemma teesi, et «Eestit lõhestab sotsiaalse aja kiirendajate ja aeglustajate vastasseis ja osal inimestel kujuneb valmisolek kiirete muudatustega kaasas käia, neid koguni tagant tõugata»[10].
Margus Parts, nõustudes Rebase teesiga edasi liikumisest või pimedast paigalseisust, kirjeldab ka paigalseisu fenomeni: «Inimloomusel on omane soov pöörduda keerulistel aegadel tuttavliku poole, mis võivat teha hoopis karuteene ja juhtida ühiskonna arengu teelt võssa».[11]
Rebane siiski ei eita maailmavaatelisuse (ideoloogia) jätkukestvust, püüdes aga kõnealust klassifikatsiooni marginaliseerida. Eesmärgiks on hägustada maailmavaatelisi erinevusi massiteadvuses.
Jaak Jõerüüt ütleb selle kohta ilusalt, et «kaheksakümnese, neljakümnese ja kahekümnese veendunud eestlase-rahvuslase (seega paremkonservatiivi) huvide ring on erinev. Ka vasakpoolsust või rohelust ei tajuta paremini. Jääb mulje, et rahvuslase eeskujuks võetakse vabadusvõitleja Aadu Tuts seriaalist «ENSV» ja vasakpoolse eeskujuks marmorisse valatud tööline Vera Muhhina tehtud ja Moskvas seisva monumendi «Tööline ja kolhoositar» otsast. Rohelised aga lihtsameelsed kõigevastalised»[12].
Kõrvuti sellega üritatakse konstrueerida «uusvasak- ja uusparempoolsust», andes neile võrreldes traditsioonilisusega uut sisu. Selles kontekstis on hämmastav üht või teist ideoloogiat kandvate personaaliate loendite koostekatsed.
Nii käsitleb Peeter Espak parempoolsetena Mihhail Lotmani, Hardo Pajulat, Peeter Helmet, Maarja Vainot, Jaak Jõerüüti, Lauri Vahtret, Mihkel Mutti ja teisi ning oponeeriva vasakmõtte kandjaiks Ahto Lobjakast, Kristel Parist, Olev Remsut, Mikko Lagerspetzi ja teisi.[13].
Mis puutub vasakpoolse mõtte kandjatesse, siis on raske loendist leida ühtegi klassikalise vasakfilosoofilise nägemuse kandjat. Asi kisub rohkem tsentri-liberaalsusesse. «Parempoolsete koondis» haarab nii paremkonservatiive kui ka -liberaale.
Ainukese alternatiivse mõttevoolu on sünnitanud Vabaerakonna niinimetatud «istuv liider» Artur Talvik ja ka see ei tundu olevat miskit muud kui tsentrismi parempoolne kallak[14].
Väike väljavõte Talviku «Mis siis ikkagi on Vabaerakonna maailmavaade?» tekstist: «Keskvõimu kingitusi ootava ja algatusvõimetu ühiskonna asemel vajame ise hakkama saavate ja vabade kodanike ühiskonda. Üle-eelmisest sajandist pärit ideoloogilised skaalad ei kirjelda enam ühiskonda piisavalt hästi. 21. sajandi alguse põhiline vastuolu on pinge kohaliku omapära ja globaalse avatuse vahel, mida tuleb ühiskonda koos hoides lahendada».
Vasakpoolsuse-parempoolsuse klassikalises dilemmas on kas igaüks ise oma õnne sepp või lasub ühiskonnal tervikuna kohustus seista indiviidi hakkamasaamise eest – on astutud selgelt parempoolsuse pärusmaale.
Vasakpoolsuse kui mõiste transformatsiooni eesmärgiks on võtta sellelt materialistlik-filosoofiline sisu, asendades selle idealistlik-filosoofilise aistingupõhisusega.
Peeter Espak tabab naelapea pihta, väites, et «vasakmõte» ei tegele praegu mitte ülioluliste ja just vasakpoolsele mõttele traditsiooniliste ühiskonna valupunktidega – vaesuse, tõeliselt eksisteeriva diskrimineerimise või ka haridus- ja teadusprobleemide lahendamisega, vaid uitmõtteid kooseluseadust ja pagulasteemasid käsitlevalt[15].
Ahto Lobjakas kirjeldab kõige värvikamalt seda «uusvasakpoolset» filosoofilis-poliitilist mõtet, mida vasakpoolseiks mõtlejateks endas kannavad[16]. Tema sõnul on Eesti vasem- ja parempoolsuse üle diskuteerijad ajast mitu põlvkonda maha jäänud, sest lahendus globaalsetele probleemidele ei ole eraomandi ja turusuhete asendamises mõne impulsiivse sotsiaalse eksperimendiga, nagu «meie aja kommunistid» näivad uskuvat. Ta leiab, et oluline ei ole mitte kapitali kontsentratsioon üksikute ja valitute kätte, vaid indiviidi vabadustunne.
Osa parempoolseid üritab seda olma oma dualistlikku maailmapilti sobitada, lisades liberalismile eesliite «vasak». Ehk lihtsalt väljendudes: vasakpoolsuseks on hakatud nimetama paremtsentristlikku liberalistlikku hoovust, konstrueerides sildivahetust «veeklaasitormis» vastastikku heitleva paremkonservatismi ja paremliberaalsuse vahel.
Ehk nagu Lauri Vahtre kokku võtab: «Vasakpoolsed liberaalid usuvad, et nad on inimkonna tunglakandjad. Sammuvad progressi tipus. Näevad esimesena, kuhu areng inimkonna viib. Sabas sörkival massil pole vaja pead vaevata, tuleb lihtsalt kuulata»[17].
Tulevik tulevikuks, aga uue põlvkonna kolumnistid kahtlevad selles. Marleen Allemann kinnitab, et «pettunud noored vaatavad vasakule, kahjuks mitte Eestis»[18]. Põhjusena toob selle, et päris maha kanda sotsiaal-majanduslikku aspekti siiski ei saavat. Üks peamisi põhjuseid, miks lääne noorte eelistused on aja jooksul nihkunud parem-vasak skaalal rohkem vasakule, on tegelikult üsna loogiline. Uuringud on näidanud nüüdisaja lääne noorte valdavat usku, et nende elu hakkab olema halvem kui nende vanemate põlvkonnal ja majanduslik olukord näib neile pigem ebakindel. Kapitalism ei võrdu noorte jaoks enam vabadusega. Ühendriikides kui Ameerika unistuse sünnimaal toetavat kapitalismi vaid 42 protsenti noortest.
Järeldus: tegelikus elus vaatamata katsetele vasakpoolsuse mõistet ümber kujundada on endiselt elujõus vasakpoolsuse sotsiaal-majandusliku mõtestuse lähtekoht. Jääb üle küsida – kuidas mõtestab tänapäevane politoloogiline mõte «parempoolsust».
Tegin eelpool juba viite katsetele kuulutada parempoolsuseks vaid «paremkonservatism» ning tõrjuda «tsentristlik ja ehedalt parempoolne liberalism» vasakmõtte sildi alla.
Veiko Berendsen on aga kriitiline ka kõnealuse määratluse suhtes, naeruvääristades «parempoolsete lahjasid loosungeid»[19]. Ta leiab, et «feministid, LGBT kogukond, rohelised ja teised ei külva kaost, vaid on aktsioonis, kuidas maailma muuta. Eesti häda olevat selles, et ei Hardo Pajulal, ja mis veelgi hullem – kogu Eesti parempoolsel parteimaastikul – ei ole välja pakkuda midagi intellektuaalselt huvitavat, mis kõnetaks neid, kes pole vihased. Pole kiindumust tõesse, vaid rahasse ja võimu».
Autor leiab, et Karl Marxi antud parempoolsuse määrang, mis seostab seda varaliste suhetega uut väärtust loovas ühiskondlikus tööjaotuses – on endiselt ainuke tõsiselt võetav kriteerium globaalselt valitsevas seisundis olevale maailmavaatele.
Maailmavaateline konkurents puudub, puudub arenguline alternatiiv. Avalikkuse mõttemaailmas on ideoloogia kui selline kaotanud kontuurid ja sisu, võimendanud tavainimese poliittüdimust ja ärgitanud «peavoolufilosoofe» jalgratast leiutama.
[1] Vikipeedia. Märksõna Francis Fukuyama. – http://et.wikipedia.org/wiki
[2] Vikipeedia. Märksõna Milton Friedman. – http://et.wikipedia.org/wiki
[3] Lauri Vahtre. Suur pettumus ehk humanismi kriis. Tallinn, 2016
[4] Mart Nutt. Kas humanismi kriis on ületatav?. Sirp, 30.09.2016
[5] Mihkel Mutt.Kas broilerid on vajalikud. Postimees, 9.06.2017
[6] Ahto Lobjakas. Milleks meile laulupidu?.Postimees, 8.08.2017
[7] Rein Ruutsoo.Soome sõltumatu haritlaskonna manifest. Postimees, 9.09.2017
[8] Peeter Espak. Interrinde teine tulemine. Postimees, 31.07.2017
[9] Raul Rebane. Kas parem-vasak? Ei, tähtsam on edasi-tagasi. Postimees, 14.06.2017
[10] Samas
[11] Margus Parts. Nostalgia tagasilöök. Postimees, 20.06.2017
[12] Jaak Jõerüüt. Liiga paljud Eesti erakonnad ei saa aru, kes on nende valija. Postimees, 3.05.2017
[13] Peeter Espak. Interrinde teine tulemine. Postimees, 31.07.2017
[14] Artur Talvik. Mis siis ikkagi on Vabaerakonna maailmavaade? Postimees, 22.05.2017
[15] Peeter Espak. Interrinde teine tulemine. Postimees, 31.07.2017
[16] Ahto Lobjakas. Milleks meile laulupidu. Postimees, 8.08.2017
[17] Lauri Vahtre. Kelle päralt on meie kõigi tulevik. Postimees, 7.09.2017
[18] Marleen Allemann. Pettunud noored vaatavad vasakule, aga mitte Eestis. Postimees, 21.06.2017
[19] Veiko Berendsen. Parempoolsete lahjad loosungid. Postimees, 26.07.2017