Kaemus: Eneseimetlejate Klubi satiiri õhkav album

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eneseimetlejate Klubi "Mees, kes peatas rongi”.
Eneseimetlejate Klubi "Mees, kes peatas rongi”. Foto: Eneseimetlejate Klubi

​Tihtilugu suudab hea annus (enese)irooniat anda mõnele irriteerivale olukorrale või suisa päevale helgema tonaalsuse. Just säärast elutervet praktikat või pigem (elu)deviisi suudab oskuslikult oma muusikas ära kasutada koosseis Eneseimetlejate Klubi (EIK), kelle loominguline tõukejõud tundubki peituvat (hale)koomilistes momentides, mille üle muiata või hoopistükkis laginal naerda.

Eneseimetlejate Klubisse kuuluvad Maarius Pärn (vokaal, kitarr), Riivo Torstenberg (bass, vokaal), Imre Õunapuu (akordion, klahvpill ja vokaal) ning Tarmo Kesküll (löökriistad, vokaal). Üheteistkümnest loost koosnev “Mees, kes peatas rongi” tutvustab koosseisu uut loomingut, mis on nüüdseks laiaplaanilisem, läbimõeldum ja nüansirohkem kui nende 2013. aasta debüütalbum. Nende teine kauamängiv on muretu, hoogne ja kaasahaarav.

Meeldejäävad lood on leidlikult rikastatud viidetega teada-tuntud hittidele nii välis- kui ka kodumaisest muusikast, mistõttu on plaat tulvil üllatavaid keerdkäike. Selline ülesehitus loob omakorda plaati hoidva kontseptuaalsuse, luues nii raami, mis ei poo ega sega loomingulisust. Nii võibki kuulda lugudesse peidetuna “Roosa pantri” salapärast meloodiat, Ülo Vinteri “Põhjamaa” esimesi fraase või koomilist viidet 2 Quick Starti tantsuõhtute kindlale palale “Neiu mustas kleidis”. Kasutatud motiivide loetelu on pikk, kuid siinkohal jätab kirjutaja nimekirja pooleli, et kuulajatel oleks rohkem avastamisrõõmu.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles