Aafrika päevik: jõulud LAVis - pidu, grill ja kingitused
20. detsember 2017, 18:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/12/20/7423589t1h18b8.jpg)
Kui eestlastel on kombeks jõuluturul külmetades soojendava hõõgveini järele haarata, siis LAVis jahutatakse end jõuluturgu külastades värskendavate tekiilasmuutidega.
Vaatamata sellele, et LAVis on jõulude ajal vastupidiselt Eestile külmetamise asemel ülekuumenemise oht, ei erine Aafrika jõulutraditsioonid Eesti omadest üldse mitte nii palju, kui arvata võiks. Toome näiteks jõuluturud. Aafrikal on meie idüllilisele Raekoja platsi turule vastu panna kasiino sisehoovi üles seatud jõuluturg. Kuigi kogupere jõuluturg kasiinos võib esmapilgul tunduda kohatu, ei pea kohalikud ise kasiinos ringi jooksvaid lapsi üldse nii imelikuks.
Kui jõuluturu eriskummaline asukoht kõrvale jätta, suudab see üllatavalt positiivse esmamulje jätta – nagu Raekoja platsi jõuluturg, ainult et muru on siin rohelisem ja taevas sinisem kui sombuses Eestis. Küll aga võtab veel harjumist jõuluajale harjumatult palav ilm. Just sel samal põhjusel hakkas mulle turul esimesena silma tervislik smuutilett ning nii otsustasin, et üks jahutav jook kuluks päeva alustuseks ära küll.
Suur oli aga minu üllatus, kui minust eespool olev India pereema teatas enesekindlalt, et tema sooviks ühte tekiilasmuutit. Veel suurem oli minu üllatus, kui kohalik müüja ei teinud selle peale teist nägugi ning tõmbas leti alt tekiila pudeli välja. Kuna teema tundus huvitav, jäin vaatama, kas tegemist oli juhusliku erandiga või alkoholismuutid ongi siin populaarsed. Sain oma küsimusele kiire vastuse, sest ka järjekorras järgmine mees soovis vägijoogiga smuutit – seekord siis viskiga. Muidugi ei vaja mainimist, et ka selle tõmbas müüja sujuvalt laua alt välja ja klient teenindamata ei jäänud.
Kui järg minuni jõudis, olin sunnitud oma elus esimest korda smuutit ostes mainima, et paluks mulle ilma alkoholita. Iseenesest on aga tegemist igati toreda viisiga, kuidas mitte nii kiiduväärt kombeid harrastades tervislikke eluviise hindava inimesena näida.
Kahjuks peale alkoholismuutide mulle rohkem midagi eriskummalist turul silma ei hakanud. Kõik oli just nii, nagu peab – väikestes majades müüakse jõuluehteid, sööki ja jooki, taustal mängib jõulumuusika ning keset platsi särab jõulukuusk. Küll aga tuleb tunnistada, et esimest korda elus mustanahalist jõuluvana ja päkapikke näha oli omaette kogemus ning samuti ei kohta Raekoja platsil just väga tihti T-särkides ja lühikestes pükstes jõuluturu külastajaid.
Kuigi jõuluturg avati Johannesburgis alles novembri lõpus, hakkas kohalik jõulutrall tegelikult pihta juba novembri alguses. Eestis elades olen ma alati olnud üks neist inimestest, kellel on juba oktoobri lõpus tuba jõulukaunistustega üle kuhjatud. Sel aastal Aafrikas 28-kraadise palavusega võideldes, olid jõulud aga viimane asi, millele ma mõelda oleksin osanud. Nii olingi üllatunud, kui ühel suvisel novembriõhtul välja sööma minnes avastasin restorani kõrvalt kohaliku talvevõlumaa.
Kuigi eestlasena olen ma alati eelistanud pigem tagasihoidlikumat jõulukaunistuste stiili, on omamoodi võlu ka Aafrika ülepingutatud kaunistustes. Suured sätendavad karud, põdrad, valgustulede alleed – jõulukaunistuste pealt siin kokku ei hoita.
Jõuluhullusest pole pääsenud ka kõige igapäevasemad kohad – nii on novembrist alates toidupoodides kõlanud eranditult jõululaulud ning kulda ja karda on puistatud kõigile riiulitele. Olen poodides ringi vaadanud ka selle pilguga, et kas midagi teistsugust silma hakkab, kuid tulutult. Jõuluvana kujukesed on ikkagi üle maailma ühesugused ja säravad tulekesed niisamuti. Küll aga hakkan juba kohalikku ellu piisavalt hästi sisse elama, et viriseda hindade üle – jõulukaunistused on siin ikka kallid ja järgmine kord võtan targemana Eestist oma tuled kaasa.
Toidu poole pealt saabus koos jõuludega poelettidele palju puuviljakooke ja pudingupakke ehk eeldan, et traditsiooniline jõulusöök on siin sarnane brittide toidulauaga. Kuna päris kindel ma ikkagi jõulutraditsioonides ei olnud, otsustasin kohalikult sõbralt üle uurida, mis neil siin siis kombeks on. «No me pidutseme palju, jagame kingitusi, grillime, sööme ja joome.» Ausalt öeldes kirjeldaksin ise eestlaste jõulutraditsioone samal moel, välja arvatud grillimine, mis on siinsete elanike jaoks elulise tähtsusega.
Üldiselt pidi siin aga ikkagi samamoodi nagu Euroopas olema – iga pere otsustab ise, kuidas kinkide üleandmine toimub ja mida täpselt siis süüakse ja jõuluõhtul tehakse.
LAVis saabub koos jõuluajaga ka kauaoodatud suvi ning puhkuste perioodid, mis tähendab seda, et puhkus tuleb võtta ka meil, sest keegi kõnedele ei vasta ning tööst ei soovita enam midagi kuulda. Kohaliku sõbra sõnul on rahvas aga jõulude ajal kõige aktiivsemalt liikvel ning just sellel perioodil saab kätte kõige õigema Aafrika tunde.
Arutledes erinevate tuttavatega välismaiste jõulude teemat, olen paar korda saanud tüüpilise jutu osaliseks, kuidas see päikese käes olemine teab mis õige jõulude tähistamine pole. Valged jõulud on ikka need õiged jõulud! Kahjuks on aga tõsiasi see, et ka Eestis ei ole praegu valgeid jõule loota ning jõuluehteis linn suudab jõulumeeleolu tekitada ka vaatamata sooja- või külmakraadidele.
Kuigi Aafrika jõulud on mulle vägagi meele järele, veedan sel aastal jõuluõhtu ikkagi nii nagu varem plaanitud – Eestis koos lähedastega. Küll aga ei välista ma võimalust, et järgmised aastad veedan jõulupühad juba oma uues kodus Johannesburgis.
