/nginx/o/2017/12/20/7424789t1h2d6b.jpg)
Novembri lõpus tutvustati Brüsselis Ukraina Kriisikommunikatsiooni Keskuse uuringut «Euroopa Liidu ja idapartnerluse riikide imago Vene meedias». Selle järgi kajastatakse suurtes Vene telekanalites elu Venemaa naaberriikides ja Euroopas negatiivse värvinguga. Taavi Minnik kõneles uuringu ühe autori, meediaekspert Oleksi Makuhhiniga.
Õnnetused, perverdid ja protestiliikumised – põhimõtteliselt selline pilt joonistub selle uuringu põhjal elust Euroopast läbi Venemaa meedia kõverpeegli.
-Uurisite Venemaa suurte telekanalite uudiste- ja analüütikasaateid. Milline pilt avanes: kes on Venemaa sõbrad ja kes vaenlased?
Me võtsime Venemaa kolm kõige suuremat telekanalit: Pervõi Kanali, NTV ja Rossija. Kolme aasta vältel jälgisime kõige vaadatumaid uudiste- ja jutusaateid, kui sageli ja millises kontekstis teistest riikidest räägitakse.
Põhilisi vaenlasi on selle põhjal kolm: Ukraina, Ameerika Ühendriigid ja Euroopa Liit.
-Aga kui võtta Euroopa maid eraldi, kes on põhilised vaenlased?
Vaatasime Euroopa Liitu tervikuna ja pidasime loomulikult ka eraldi arvestust riikide kaupa. Kõige enam mainiti negatiivses kontekstis Prantsusmaad, Saksamaad ja Suurbritanniat.
Keskmiselt mainiti Euroopa Liitu ja selle liikmeid negatiivselt 18 korda ühe päeva jooksul. Võrdluseks, näiteks kõige kuulsamaid kaubamärke, nagu Coca Cola, mainitakse nendes kanalites ainult kuni kuus korda päevas. See tähendab seda, et Euroopa maad saavad päevas keskmiselt kolm korda rohkem negatiivset reklaami kui Coca Cola. See levitab negatiivset mõju ja negatiivseid seoseid Euroopa Liiduga.
Uurisime eraldi ka positiivsete ja negatiivsete uudiste vahekorda. Selle põhjal nägime, et üldse on uudistes Euroopa kohta 80 protsenti negatiivset ja 20 protsenti positiivset. Tuleb välja, et kolme Venemaa suurima kanali kajastuse põhjal koosneb elu Euroopas valdavalt negatiivsest. See, et Euroopa elu näidatakse tumedates toonides, pole omane mitte ainult uudistele, vaid ka jutu- ja analüütikasaadetele.
Euroopas on meie uuringu põhjal vaid kaks maad, mis saavad rohkem positiivset kui negatiivset kajastust: Valgevene ja Šveits. Need on kaks riiki, milles Venemaa ei näe potentsiaalset vaenlast. Seda võib selgitada sellega, et esimeses näeb vene eliit liitlast ja teises hoiab oma raha. See näitab, et kui nad tahavad või kui neil vaja on, võivad nad kedagi näidata ka positiivses valguses. Kuid teiste puhul nad seda ei taha.
-Kuidas kajastatakse Vene suurtes kanalites elu Balti riikides?
Eesti kajastusest on 82 protsenti, Leedu omast 79 protsenti ning Läti kohta 77 protsenti negatiivne.
-Kuid miks on negatiivne kajastus selliste maade kohta nagu Taani või Iirimaa, millega Venemaal pole kunagi konflikte olnud ja ka kokkupuuteid on neil võrdlemisi vähe?
Taani kohta on Venemaa kanalites palju negatiivset. Taani kuulub Põhjamaade hulka, mida kujutatakse Venemaal nõrga moraaliga riikidena, kes pidevalt varastavad venelastelt nende lapsi.
-Need on need maad, mis kehastavad – nagu Venemaal öeldakse – Geiropat?
Jah, Geiropat. Taanit kajastatakse Venemaal kui maad, kus on palju zoofiile ja muid perverte. See kõlab metsikult, kuid praegu tsiteerin ma umbkaudu Venemaa kanalite uudisesüžeesid.
Teatud riigid, nagu Taani, sümboliseerivad Venemaal Euroopa moraalset allakäiku. Iirimaa kohta, mida te ka mainisite, pole Vene meedias palju uudiseid, kuid mis on, on valdavalt negatiivsed.
-Kas inimesi on propaganda abil võimalik pidevalt pinges hoida? Või on nii, et kui inimesed kuulevad iga päev mädanevast läänest ja Ukraina banderalastest, siis ei võta nad seda ühel hetkel enam nii tõsiselt?
Vaid viis protsenti venemaalastest valdab võõrkeelt. Vaid kuus protsenti jälgib peale Venemaa infokanalite välismaiseid. Ainult seitse protsenti on sõitnud kaugemale endise Nõukogude Liidu piiridest. See näitab venemaalaste isoleeritust ülejäänud maailmas. Enamik polegi huvitatud sellest, et leida Venemaa kanalitele mingeid alternatiive.
Venemaalastele on omane ka väga suur usaldus televisiooni vastu. Televiisor on enamikule ainus allikas, kust saadakse infot maailmas toimuva kohta. Sotsioloogiliste uuringute järgi usaldab 45 protsenti vastanutest riiklikke kanaleid, 35 protsenti usaldab kohalikke kanaleid ning 55 protsenti peab televisiooni kõige täpsemaks infoallikaks.
43 protsenti venemaalastest on veendunud, et elu Euroopas on väga ohtlik. Et seal leiavad pidevalt aset mingid loodusõnnetused või suured katastroofid. Peale selle näidatakse Venemaa telekanalites pidevalt Euroopas toimuvaid proteste. Selle kolme aasta jooksul, kui jälgisime suuremaid kanaleid, polnud päevagi, mil poleks räägitud Euroopa protestiaktsioonidest. Seetõttu kujuneb Euroopast pilt kui väga ebastabiilsest ja ohtlikust paigast, millele vastandatakse kujutlust Venemaast kui äärmiselt stabiilsest ja ohutust paigast. Inimestele räägitakse, et elu Venemaal on vaesem, kuid Euroopas võid kohe uksest välja astudes surma saada.
Teiseks näidatakse euroopalikke väärtusi kui allakäinuid, mürgiseid, millele vastanduvad vene omad, mida tuleb läänelike amoraalsete väärtuste eest ükskõik mis hinnaga kaitsta.
-Ukrainas blokeeriti Donbassi sõja alguses Venemaa kanalid. Kas see on olnud efektiivne vahend võitluses propagandaga või on see, vastupidi, oma nõrkuse ja lüüasaamise tunnistamine propagandasõjas?
Ukrainas on see tõestanud end efektiivsena. Kui tuua paralleel meditsiiniga, siis olime juba vähi viimases, terminaalses staadiumis. Selles olukorras ei aita tabletid, vaid tarvis on jõulist sekkumist. Meil käib sõda, meil polnud aega ega ressursse, et leida mingi pikaajalisem strateegia ning luua alternatiivid Vene kanalitele. Tegutseda tuli otsustavalt.
See andis oma tulemused. Vähenes Vene kanalite vaadatavus ja kasvas Ukraina kanalite oma. Varem jälgis Venemaa kanaleid 30 protsenti auditooriumist, nüüd umbes viis protsenti.
Ei keelatud mitte ainult Vene uudised ja poliitikasaated, vaid ka seriaalid Vene politseinikest, jõustruktuuridest ja eriteenistustest. Neil oli ka väga tugev mõju. Keelati terve hulk vene filme. Seepärast võib seda Ukraina jaoks lugeda efektiivseks lahenduseks.
-Venemaa kanaleid on ajutiselt blokeeritud ka näiteks Lätis ja Leedus. Kas teised riigid peaksid järgima Ukraina eeskuju?
Mis puudutab teisi riike, siis juhul kui on aega ja ressurssi, võib leida lahenduse, mis hakkab tööle pikemas perspektiivis. Ma tean, et Eestis on näiteks Venemaa kanalitele alternatiiv kanali ETV+ näol…
-...mis on Venemaa kanalitega võrreldes tehtud ebaprofessionaalselt ja mida seetõttu Eestis elavatest venekeelsetest peaaegu mitte keegi ei vaata.
Noh, võib-olla peab sellele projektile veel aega andma ning efekti annab see alles aastate pärast. Kuid praegu on ebaselge, kas selleks vajalikud ressursid eraldatakse.
Meil Ukrainas ei ole selliseid ressursse telekanalitesse panustamiseks nagu Venemaal. Lisaks telekanalitele blokeeriti Ukrainas ka Vene sotsiaalmeediavõrgustikud. See tõi kaasa palju vaidlusi sõnavabaduse üle, kuid isiklikult minu arvates oli see õige samm. Kui me vaatame Vene Facebooki alternatiivi VKontakte, mis Ukrainas oli populaarseim sotsiaalmeediavõrgustik, siis vaatamata sellele, et tegemist ei ole meediaga, on see ikka Vene riigi ja eriteenistuste kontrolli all. VKontakte kaudu käib Donbassi sõjas inimeste värbamine ning info kogumine. Seepärast on selle keelustamine õige.
Muidugi on argument, et sellest keelust üle astuda pole keeruline. Kuid protseduur on muudetud palju keerulisemaks ja paljud ei viitsi sellega tegeleda.
-Mida soovitaksite Eesti poliitikutele ja ametnikele suhtlemisel PBKga, mis transleerib Baltimaades Vene Pervõi Kanali programmi? Kas neid tuleks ignoreerida nagu Sputnikut ja Russia Todayd?
Me jälgisime oma uuringu käigus ka PBKd. Üldjoontes soovitaksin neile mitte anda neid õigusi ja võimalusi, mida kasutavad teised meediakanalid. Kui kanal tegutseb Venemaa ja Kremli toetusel ning edastab propagandat, siis pole see meedia. Neid tuleks vastavalt märgistada: et nende edastatav info valmib Vene riigi tellimusel või et see on propaganda.