/nginx/o/2016/11/10/6059589t1h716a.jpg)
OMAVALITSUSREFORM on Eestis teoks saanud. Põhjalik analüüs sellele hinnangu andmiseks seisab tõenäoliselt veel ees, sest asi on seisukoha võtmiseks liiga värske. Idamaised targad väidavad, et möödanikus toimunud ajaloolise sündmuse hindamiseks on isegi sada aastat lühike aeg.
Üks on kindel: linnu ja valdu oli Eestis liiga palju. Kaks peamist ressurssi, mis omavalitsuse elanikele osutatava teenuse kvaliteeti määravad, on valitsejate käsutuses olev raha ja teenuseosutajate ajupotentsiaal. Mõlemad tunduvad meie väikses riigis olevat kaunikesti piiratud. Mida väiksem üksus, seda vähem on valikuvõimalusi.
Kasutatavast rahast enamik tuleb omavalitsuse kontole üksikisiku tulumaksust. Näiteks Viljandis oli see 2017. aasta 21 348 368 euro suurusest põhitulude summast umbes 53 protsenti.
Investeeringute planeerimisel on oluline osa võimalikel riigi ja Euroopa Liidu pakutavatel toetusfondidel. See on koht, kus tuleb mängu omavalitsusjuhtide arukus: kuidas nad oskavad projekte ette valmistada, neid põhjendada ...
Üks on kindel: linnu ja valdu oli Eestis liiga palju. Kaks peamist ressurssi, mis omavalitsuse elanikele osutatava teenuse kvaliteeti määravad, on valitsejate käsutuses olev raha ja teenuseosutajate ajupotentsiaal. Mõlemad tunduvad meie väikses riigis olevat kaunikesti piiratud.
OMAVALITSUSED tekkisid meil vabanemise järel eelkõige nõukaaegsete külanõukogude kohale. Tõsi küll, tendentsiga vähenemise suunas. Peaaegu kõigile oli arusaadav, et too tendents on ebapiisav, aga vähendamise kiirendamiseks tuli otsustavusest puudu.
Mäletatavasti arvas kunagine regionaalminister Toivo Asmer juba paarkümmend aastat tagasi, et Eestile on paras täpselt nii palju omavalitsusi, kui meil on maakondi.
Otsustavuse komistuskivi on meile samuti teada. See oli partei kapital, inimkeeli võimalikud kaduma läinud – või miks mitte ka juurde hangitud – hääled. Me ju teame, mismoodi jagasid erakonnad potentsiaalsetele häälekogujatele riiklikke ametikohti.
Samamoodi on parteikontorites kulla hinnaga arvel kõik omavalitsustes ametis olevad tippfunktsionäärid. Meil oli võimalus hiljutiste valimiste järel näha, mis juhtus erakonna nimekirjas kandideerimast keeldunud parteilasest häälemagnetitega.
VAADATES REFORMI õnnestunud elluviimist, nagu mõni ajakirjanik seda on nimetanud, konstateerigem: linnade ja valdade arv on märkimisväärselt vähenenud. Kas vähenenud on ka Eesti maksumaksjate palgal istuvate ametnike arv, seda saame loodetavasti hinnata mõne aja pärast.
Võiksime mõtteid vahetada ka selle üle, kuidas reform teoks tehti. Kriteerium 5000 elanikku omavalitsuse territooriumil võib ju olla mõistlik. Loodetavasti on asjatundjad kõik läbi mõelnud nii, et nondelt 5000 elanikult laekuv maksutulu tagab piisava summa omavalitsuses kvaliteetsete teenuste pakkumiseks. Ja teiseks: loodetavasti on võimalik selle rahva hulgast välja valida vajalik hulk omavalitsuse valitsemiseks pädevaid inimesi.
TEADA ON, ET kõikides kriteeriumidele mittevastavates omavalitsustes korraldati rahvaküsitlus, millel – nagu me samuti teame – otsust mõjutavat jõudu ei olnud. Tekib küsimus: milleks see demokraatia mängimine?
Kõik need omavalitsused, kes kohtust abi otsisid, jäid kaotajaks. Miks kulutati kohtunike kallist aega, linna- või vallaelanike närve ning tõenäoliselt ka omavalitsuse raha? Vastus oli ülisuure tõenäosusega ette teada.
Ja veel: need omavalitsusjuhid, kes riigijuhtide projektiga vastu vaidlemata kaasa läksid, on üle kullatud. Milleks see kõik? Lihtsam olnuks ju kehtestada seesama 5000 elaniku kriteerium ja jutul lõpp. Viimaks ju saigi asi niimoodi teoks. Referendumitest osavõtt oli tühine, mis on ka arusaadav.
Küllap on see mõistlik, et algul on tublidele endistele omavalitsusjuhtidele valdavalt amet ja sissetulek tagatud. Minu küsimus on aga, miks uued omavalitsusjuhid, kes juhina jätkavad, ei saa aastapalgasuurust hüvitist, aga endised omavalitsuste juhid, kes juhtide asetäitjaks osutusid, saavad?
Uskuge mind, ma ei ole kade. Ma lihtsalt ei saa pihta, miks on inimesi nii ebavõrdsel kombel koheldud.