/nginx/o/2017/12/21/7427571t1h5512.jpg)
Kui Anne Rohtmets mõnele töö- või puhkusereisile läheb ja temalt lennujaama turvakontrollis küsitakse «Kas teravaid asju on?», vastab ta «Jah, on küll!» ning tõstab käekotist lagedale puuvardad koos poolelioleva kudumistööga.
Seejärel ametnik enamasti rahuneb. Okei, ütleb ta.
Üldiselt meeldivad Anne Rohtmetsale metallvardad, kuna nende otsad ei lõhene ega lähe tömbiks. Pitsi kudumisel on eriti oluline, et varrastel oleksid hästi teravad otsad. Ka saab metallvardaid Inglismaalt tellida koguni veerandmillimeetrise läbimõõduerinevusega ning näiteks Haapsalu salli äärepitsi koobki Anne Rohtmets terakese jämedamate varrastega kui põhimustrit.
Niisiis ei unusta Anne Rohtmets reisile minnes oma kotis metallvardaid puust varraste vastu ümber vahetamast – sõitmise aeg on kudumise aeg.
Anne Rohtmets mäletab end, vardad kotis, varasest noorusest saadik.
Juba siis, kui ta 14-aastasena Võrust rongiga Nõo reaalkallakuga keskkooli vahet sõitis, kudus ta oma kahele vennale kampsuneid. Hiljem, kui ta Tartu ülikooli kliinikumis juba naistearstina töötas, aga kodu ikka veel Võrus oli, kudus ta samuti igasugu asju.
Kaks asja ei ole Anne Rohtmetsa elus kunagi muutunud: soov arst olla ning huvi käsitööd teha.
Tänavu augustis Haapsalu pitsipäeval korraldatud kudumisvõistlusel saavutas Anne Rohtmets kahekümne kahe kuduja hulgas esimese koha.
Loo taust on see, et Haapsalu pitsipäeva kudumisvõistlusel osales ta alles kolmandat korda ning kuigi ta on lapsest saadik kudunud ja heegeldanud, sai ta oma esimese pitsrätiku valmis alles 2010. aastal.
Algul katsetas jämedama lõngaga, ja siis aina peenemaga. Rätid muutusid üha ilusamaks. Ühel päeval otsustas Anne Rohtmets, et läheb pitsimeister Liina Langi koolitusele, kus õpetatakse Haapsalu salli kudumist.
Avanes uus ja erakordne maailm.
Oma elus on Anne Rohtmets kudunud kolm Haapsalu salli, viimane sai valmis tänavu detsembris, seesama, mis pildi peal, õnnelehemustriga.
Sall on 60 korda 180 sentimeetrit suur – Haapsalu salli proportsioon ongi see, et lühema külje pikkus on kolmandik pikema külje pikkusest. Täisvillane. Kaalub 94 kuni 95 grammi. Terve sall mahub tõmmates läbi sõrmuse.
Tol pitsikudumise esimesel aastal ehk aastal 2010 hakkas Anne Rohtmets oma tööde üle arvet pidama. Enne kui valmiskootud või -heegeldatud eseme kellelegi ära kinkis, tegi sellest pildid ning laadis üles rahvusvahelisele käsitöötegijate veebilehele ravelry.com.
Anne Rohtmetsa kontol näeb jakke, kaeluseid, salle, seelikuid ja rätte, sokke lastekodulastele ja tekke lastehaigla lastele ning mütse vähihaigetele lastele – tulemus 198 tööd. Veebiküljel on vahva programm, mis arvutab välja ka kõik ärakootud lõnga meetrid.
Viimase seitsme aastaga on Anne Rohtmets kudunud esemeiks sada kilomeetrit lõnga! Näiteks viimase titeteki sisse kulus tal 625 meetrit üht sorti mohääri, natuke üle tuhande meetri teist sorti mohääri ning maavillast lõnga umbes kahe kilomeetri jagu.
Anne Rohtmets on Võrumaa tüdruk ning Haapsaluga ei ole tal mingit pistmist, kui just Haapsalu pitsipäev välja arvata.
See on päev, mis hiilgab väärt loenguga, pitskleitide ja muude rõivaste silmipimestava demonstratsiooniga, käsitöölaada ja kudumisvõistlusega!
«Mäletan, et päris esimesel korral olid mul näpud puhta higised,» meenutab Anne Rohtmets just seda võistluse asja. Võistlus näeb välja nii, et kudujad sätivad end laudade taha valmis, mustrileht, lõng ja vardad antakse ette ning «Läks!». Tänavu tuli kududa kuningliiliamuster, ripskoeservad ilusasti ümber, ja aega oli kolm tundi.
Žürii, kus istuvad meistrite meistrid, hindab tehtu välimust, koe ühtlust ehk seda, kas edasi-tagasiread on ühesuguse pingega kootud. Kuningliiliakiri on eriti keerukas seetõttu, et sel on õhksilm kohe nupu kõrval. See tähendab, et lõnga pinget tuleb osata väga hästi hoida, et õhksilmast tekkiv auk välja ei veniks.
Pitsipäeva kudumisvõistluse tase on alati olnud kõrge. Kui pärast mitmekordset sõela setitatakse välja kuus paremat, siis neid omakorda paremusjärjestusse asetades tuleb žürii liikmetel käiku lasta oma kõige viimased norimisoskused.
Väärib veel kord ütlemist, et Anne Rohtmets sai esimese koha.
Kui nüüd küsida, mis kasu on kudumisoskusest arstitöös, arvab Anne Rohtmets, et kuna haiglas töötava naistearsti töö käib kätega, siis käed peavad tal tugevad olema ning dünamomeetril pigistab ta päris head näitajad välja.
Aga kas need käed just kudumise pärast tugevad on, seda ei või ta kinnitada.
«Kudumine on väga rahustav tegevus,» räägib ta hoopis. «Võtab maha motoorse rahutuse, tunde, et kogu aeg on kiire ja kohe pead kuhugi jooksma.»
Anne Rohtmets ei ole oma töid kunagi müünud, ikka vaid kinkinud. Kas on tähtpäev lapse õpetajal või juubel kolleegil või mõnel professoril. Või on tütrel pulmad või suguvõsaliikmel beebivarustuse mure. Esimese pitsilise rätiku kinkis Anne Rohtmets emale. Sokke koob ta perele või lihtsalt heale inimesele, kes ainult sõna saadab, et sokid on läbi.
Juba siis, kui ta 14-aastasena Võrust rongiga Nõo reaalkallakuga keskkooli vahet sõitis, kudus ta oma kahele vennale kampsuneid.
«Mina ei oska müüa, mulle tundub, et ma küsiksin alati liiga palju. Sest näiteks igasse salli panen ma ju nii palju vaeva ja aega,» kirjeldab ta.
Seal pesitseb tohutu hulk käsitööhuvilisi inimesi, ka eestlased on jõuliselt esindatud.
Haapsalu salli põhiosas on 18 või 19 mustrikordust. Sallikudumisel teeb Anne Rohtmets enamasti ajaplaani ja proovib toime tulla nii, et üks mustrikord päevas. Abikaasa Illimar Veski kommenteerib seda aega omamoodi. Ütleb, et tema oskab kodus kõiki töid teha, teda see küll ei sega, et naine muudkui diivanil istub ja koob.
Haapsalu salli puhul tuleb äärepits eraldi kududa ning see servasilmuseid pidi sallile nõelaga külge õmmelda. Siis tuleb sall märjaks teha ja raamile venitusse panna. Kokku kuu aega, ja valmis!
Jõulude ajal sõidab Anne Rohtmets koos pere ja lastega oma vanemate poole Võrumaale Soepalu tallu. Sinna koguneb terve suguvõsa – laud kaetakse vähemalt 18 inimesele. Ta emagi on olnud hea käsitöötegija, samuti isapoolne vanaema.
Anne Rohtmets mäletab hästi, et tema esimesed kleidid olid sellised, mis vanaema talle mõnest seismajäänud rõivatükist ümber õmbles või jääkidest tegi ning mille ema alati tikanditega kaunistas. Nende kleitide ilu on tal seniajani silmis.