Eesti inimesed 2018: riik peaks rohkem haigeid aitama

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

On kokkuvõtete tegemise ja unistamise aeg, sest uus aasta täidab igaühe hinge lootuste ja ootustega. Millest meie inimesed unistavad, mida soovivad ning millest hoiduda püüavad? Räägime aastavahetuse eel Eesti inimestega ootustest ja hirmudest, vaadates tulevikku ehk peatselt algavasse 2018. aastasse.

Tõrva noored pensionärid.
Tõrva noored pensionärid. Foto: Mari-Liis Kriisa

Tõrva noored pensionärid: liiga palju toetust sõltub annetustest

M: «Meie unistused on ikka tervisega seotud. Praegu on mõned probleemid... On vaja tõsisemat suhtumist ning arstide korraldusi täita. Loodame, et elu läheb paremaks.»

N: «Seda, mida me tahame, ei tule enam kunagi. Mina näiteks tahaksin, et mulle antaks tagasi 11 tööaastat, mille Eesti riik minult ära võttis, aga see on võimatu.»

M: «Tahan, et nad saaksid oma võimuasjadega hakkama ning erakondade poliitika oleks natuke sõbralikum: kogu aeg on mingi ärapanemine ning jala taha panemine. Me oleme juba vanemad inimesed ja tahaksime, et vanemate elu oleks lihtsam. Et hambaravihüvitist edasi aetaks, et haigekassa toetus oleks suurem.»

N: «Kuidagi palju toetust on annetuste peal, just vähihaigetele. Soovin, et riik hoolitseks rohkem selle rahva eest, et rahvas ei peaks endale ise raha kerjama. Enne jõule läheb see eriti hulluks. Ma ei ütle midagi, sest ise annetangi igal aastal. Aga muidu saadetakse haige inimene koju ja vaadaku ise, kuidas hakkama saab. See on väga nõme.»

M: «Otseselt ei karda me midagi, elame turvalist elu väikeses linnas.»

N: «Elame Tõrvas: ürgoru ääres, väga maalilises kohas. Meil on oma maja.»

M: «Me ei taha, et Tõrvasse hakkaksid pagulased tulema.»

N: «Ja seda loodame, et Põhja-Korea ei pane oma aatompommi tööle...»

Sirja.
Sirja. Foto: Mari-Liis Kriisa

Sirja: maal elamine on võib osutuda kulukaks

«Tahaks inimeste seas rohkem ühtsust, üksmeelsust ja lahkust näha. Nooremate seas ei ole ühtsust: nad on kuidagi võõrad, neil pole kokkupuudet reaalse eluga.»

«Mina tahan järgmisel aastal Peterburist hobuteraapia instruktori paberid kätte saada ning aidata abivajajaid: lapsi ja suuri inimesi. Unistan sellest, et oleks lihtsam tööl käia ning rahastus oleks parem: keskmine palk on küll 1200 eurot, aga väga paljud inimesed seda ju ei näe... Minu töö on hea, aga ühe töökohaga ära ei ela ning peab veel lisaks töötama. Maal on nii, et kui sul on majapidamine ning tarvis tööle sõita, on elamine kulukam. Mul on kaks last ning ka see on rahakotile tunda: ikka on vaja riideid, kusagil käia, harida, kui lapsel mingi huvi tekib...  Minu tüdruk on keeltes hea ning see lisaõpe ka maksab. Saab ka palju lihtsamalt: ei õpeta midagi lisarahaga, aga emana mõtled ikka tuleviku peale.»

«Kardan sõda. Otsest hirmu ei ole, aga iial ei tea, mis tulla võib. Vanavanemate juttu kuulates on selgeks saanud, et see on üks kohutav ja kole asi.»

Foto: Erkka Lehto

Sveta: Jumal teeb kõik paremaks

«Meie ootame head tulevikku. Uurime Piiblit ja Piibel räägib headest uudistest. Jumal teeb kõik paremaks. Inimesed ei saa: nad tahavad, aga neil ei ole jõudu ja oskust. Eesti keel ei ole minu keel: mul on seda asja raske selgitada... Inimeste roll on aidata Jumalal inimestega rääkida. Rääkida, mida Piibel ütleb ning miks me seda usaldame. Me pakume inimestele võimalust uurida tasuta Piiblit ja usuajakirju.»

«Ma ei karda mitte midagi. Võib-olla sellised tavalised inimeste kartused, et perega midagi ei juhtuks ja tervis püsiks. Kurje inimesi ja kuritegevust on nii palju, samuti vaeseid. Jumal muudab seda kõike ühel päeval.» 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles