Miks me soovime üksteisele head vana-aasta lõppu?

Steen seriaalist Õnne 13.

FOTO: Eero Vabamägi

Folklorist Marju Kõivupuu usub, et sõnal on maagiline jõud ja sellega tuleb olla ettevaatlik.

Head vana-aasta lõppu ja veel paremat uue algust! 

«See soov võib vabalt olla kaasaegne loits,» ütles Marju Kõivupuu. 

Sõna jõud

Kõivupuu hinnangul võib hea vana-aasta soovist välja lugeda eelduse, et kui see aasta lõppeb hästi, tuleb ka uus aasta parem.

«See soov võib olla vabalt ka kui kaasaegne loits. Sõnamaagia, et aasta viimased päevad oleks toredad ja ei tooks kaasa kurbi lahkumisi või muid ebameeldivusi.»

«Mina kui inimene usun, et sõnal on jõud. Kui argisuhtluses keegi halvasti nähvab, siis üldjuhul pole ju hea tunne,» ütles ta.

Kõivupuu sõnul on paljude rahvaste muinasjuttudes motiiv, kus rõhutatakse, et inimene oma keele ja sõnaga võib teha väga palju head, aga ka palju kurja. Sõna on väga tundlik instrument ja tema lendu laskmisega peab olema ettevaatlik. Ka anonüümsena veebiväljaannetes kommenteerides.

Näärivana muutis aastavahetust

Kõivupuu märkis, et umbes sada aasat tagasi olid vana-aasta soovid Lõuna-Eesti ja Põhja-Eesti keelest tulenevalt erinevad. «Toona oli ka see aeg, kui euroopalik linnakultuur hakkas meid mõjutama,» ütles ta.

  Aastavahetusel on olulisel kohal õnnevalamised ja tulevikku vaatamised, ilmaennustused. «Usuti, et kui esimene külaline on uuel aastal meesterahvas, toob see pererahvale suuremat õnne, kui siis, kui esimene külaline on naisterahvas, » selgitas Kõivupuu.

Vana-aasta tähistamise tähtsust ja olemust võimendas nõukogude aeg, siis tõi lastele kingitusi vana-aasta õhtul näärivana. «Nõukogude aeg vajas uusi rituaale vastukaaluks sellele, mida kirikul enam pakkuda ei lubatud. » ütles Kõivupuu. 

«Niisugusel kujul, nagu praegu aastavahetust tähistame, on ka palju nõukogude-aegseid jooni.» 

Keel vaesub

Kõivupuu arvates kiputakse ülereguleeritud riigis üha enam nõudma iga väljendi kohta manuaali. Tema hinnangul pole see vajalik, sest ka eestlaste seas on keeletaju tohutult erinev ja mitmekülgne. 

«Minu jaoks on näiteks kohutavalt võõras, kui kasutame headuse, lahkuse ja empaatia võtmes väljendit, et inimene on suure südamega. Lõunaeestlasele enam halvemini öelda ei saa. See tähendab, et sa oled äkiline, tige, äkiline ja pead kõike meeles,» ütles Kõivupuu.

Kõivupuu hinnangul on eestlaste väljendite päritolu uurimise üheks põhjuseks järjest enam levivad kohmakalt tõlgitud ingliskeelsed väljendid.

«Tundub, et need küsimused meie oma väljendite kohta tulevad sellest, et me enda keel vaesub,» ütles ta.

«Näiteks, mis asi on hea õnn? Mis asi on halb õnn? Õnn on ju õnn. Kas halb õnn on see, kui lotoga võitsin 25 eurot, aga oleksin võinud võita 250 eurot?»

Kõivupuu sõnul on meil on erinevatest aegadest jäänud kõnepruuki väga toredaid väljendeid. «Lõuna-Eestis sooviti sada aastat tagasi näiteks «Vahtset uut!» tõi Kõivupuu näite oma kodukandist.

Tagasi üles