/nginx/o/2017/09/18/7114605t1hebf1.jpg)
/nginx/o/2017/10/02/7164457t1h62b7.jpg)
President Kersti Kaljulaid puudutas oma kõnes mõistlikul määral nii maailmaasju kui rääkis inimestega, leiab Diplomaatia peatoimetaja Erkki Bahovski. Samas ei tasu seda kõnet üle tähtsustada, sest selle kõne esmaseks eesmärgiks oli siiski luua meeleolu, millega uut aastat tervitada.
Bahovski hinnangul oli presidendi kõnes kõike mõistlikult doseeritud ja sellega võis rahule jääda. «Oli natuke maailma asju, räägiti ka inimestega.»
Kui Kaljulaidi kõnet võrrelda näiteks Soome ja Venemaa presidentide omadega, siis Eesti presidendi kõne jääb Bahovski hinnangul kuskile vahepeale. «Vladimir Putini kõne oli väga lähedastekeskne ja poliitikat üldse ei puudutatud, Soome president Sauli Niinistö rääkis jällegi väga palju maailma asjadest,» ütles Bahovski.
Kaljulaidi toon oli Bahovski sõnul väga optimistlik ning kõne rääkis nii maailma asjadest kui noortest. «Juubeliaastasse minnes oleks olnud ka imelik rääkida pessimistlikus toonis,» lisas ta.
Just noortele oligi Bahovski meelest presidendi kõne peamiselt suunatud.
Ühtlasi tõi Bahovski esile sedagi, et Kaljulaid pidas oma kõne kahele publikule. «Ta rääkis muidugi kõigepealt terve Eestimaaga, aga osaliselt ikkagi ka nendega, kes olid Vabaduse platsil.»
See, et president oma kõne Vabaduse platsilt pidas, oli Bahovski sõnul tervitatav. «Mõjus väga hästi ja oli rahvaga koos.»
Samas avaldas Bahovski imestust, et presidendi kõnele ei järgnenud hümni, vaid selle asemel kõlas Ivo Linna esituses laul «Eestlane olen ja eestlaseks jään».
Mis puutub kõne olulisusse, siis seda ei maksa Bahovski sõnul üle tähtsustada. «Võib-olla me otsime neid märke liiga palju. See kõne peab lihtsalt looma meeleolu, millega minna uude aastasse.»
Bahovski lisas, et sellest kõnele ei tasuks omistada suurt tähendust ja sellele ei tuleks väga palju tähelepanu pöörata. «Kõige olulisem on siiski see kõne, mida president peab 24. veebruaril.»